Nädalavahetus mandril

Vahelduse mõttes veetsin reede õhtust pühapäeva varahommikuni aega Sydneys. Tasmaaniaga võrreldes on tegemist ikka meeletult suure, kõrge ja tegusa linnaga. Alguses ehmatas ära, aga tuli välja, et see linn meeldib mulle ikkagi, sest muidu ei oleks tagasiminek sinna nii meeldiv vist olnud või mis. Jõudsime reede õhtul kohale, kõigil teistel oli laupäeva hommikul töövestlus nii et pikka pidu polnud. Mary ja Sveniga käisime ühes baaris, mis oli ikka täiesti, nagu Shooters, lihtsalt suurem ja seaduse järgi pärast keskööd šotte ei serveerita ja õlut üle skuuneri (mis on vist kuskil 0,33 ja 0,4 liitri kanti) ei müüda. Lisaks on veebruarist alates uus seadus, mis peaks vähendama alkoholi tarbimist ja töötab nii: kell 01:30 keeratakse KÕIKIDE linna baaride uksed väljastpoolt lukku ja kes sees, sellel on pidu ja kes väljas, see ei saa mitte kusagile sisse. See on väga täpselt järgitud vähemalt neis kahes baaris, kuhu ma seal sattusin. Igal maakonnal on omad seadused nii et ma mujal olevate kohta ei oska kommenteerida.
Laupäeval käisid siis teised 4-tunnisel grupivestlusel Perisher Ski Resorti saamiseks. Neil läks enda arvates hästi, vastust peab 25nda aprillini ootama. Mina käisin vahepeal Tunnyl külas riläksimas ja õllel ning muud miskit. Lõunatasin vestluselkäinutega asian food courtis ja edasi edutu šopinguringiga imelisse restorani "The Sardine Room." Fantastiline koht, imeline toit, kreeka päritolu omanikud ise teenindavad, kokku mahutas vbla 30 inimest nii et väga väike koht.
Õhtu jätkus levikalaadses keldriurkas hea 80ndate muusikaga - nimeks Franky's Pizza. Õhtust sai hommik ja lennukile läksin ilma magamata. Maryga kahekesi tegime pulli hommikuni ja -kul.
Tagasi Tasmaanias on täitsa mõnus ja rahulik jälle. Täna käisime juba taas tööl ja sain oma esimese plekikaebuse. 2-3 korda päevas käib üksus "õunapolitsei" meie kottidest õunu võtmas ja vaatavad, kas on plekid peal. Enamasti meil pole, täna oli kõigil peale Grete. Ta on ikka tubli. Golden on see õun, kuhu plekid ülikergelt peale tulevad ja neid käiakse tihemini kontrollimas.
Järgmine nädalavahetus on juba plaanis Melbourne ja vestlus Mount Bullerisse. Elagu!
Seniks pisut pilte kalaailma efektiga, kahjuks Sydneyst mitte ühtegi seekord ja oksaputukas. Ailavju!

Täna on kurb päev

Tasmaania kurvastab ja mina koos saarega: Mary ja Gerda kolivad täna Grindelwaldist ära kõrbesse, et teha ränka tööd 12-tunnistes vahetustes puuvillafarmis. Seda tegid vanasti orjad, aga nüüd meelitatakse suurte rahadega kenad valged inimesed sinna. Mõistan hukka, aga "vat tu duu?"
Muidu oli täna tore päev, käisime seal õunafarmis grillüritusel. Seal ikka pulli sai ja liha ja seltskonda. Homsest alates on siis meie korjetiimis oma tüdrukute asemel mingid konnasööjad.
Elagu! Piltidest me kõik õunaaias ja bossidega grillpeol! Ailavju!

Nagu elu käib

Tere! Mul ei toimu siin praegu suurt midagi. Internetiga on jamad ja iga päev on õunad. Muidu on värske õhk ja õhtuks täitsa väsinud, olen korjanud õunu Gala, Cox ja Golden - kõik väga maitsvad. Vahepeal viidi mind ka Larsiga kohtuma, kes on ise ja kelle perekondki on kõik imelised inimesed, härra on Soome päritolu, aga keelt ei mõista. Siis saime valmis aia siin Grindelwaldis, mis tuli täiesti ilus ja sirge. Eks mina olen ka natuke süüdi, me kaevasime ja sisestasime maasse Svenniga kahekesi, aga paigutus jäi minu teha. Olen rahul!
Vigastused:
1. Aiateol panin haamriga vastu vasaku käe nimetissõrme, küüs täitsa sinine ja äkki tuleb maha, tont seda teab.
2. Üleeile leidsin õunaaias oma redeliga herilase pesa ja need otsustasid, et kõige õigem on ikkagi mind viis korda sutsata. Sain siis ühe vasaku käe alla rindkeresse, teise vasakusse puusa, kolmanda paremasse põlve ja ülejäänud kaks üsna identselt mõlema jala saapakeele alla. Suurt hullu alguses polnud, eile võtsin töölt vaba päeva, sest jalad läksid nii paiste, et saabastesse ei saanudki suruda.
Tulevikuplaanid on natuke segased, varsti käin korraks niisama Sydneys nädalavahetusel, pärast seda nädal hiljem on Melbourne'is intervjuu ühte suusakuurortisse ja mais saab õunaaeg otsa. Mis täpsemalt saama hakkab - "don't know" öeldakse siin maal.
Kahjuks on nõnda, et ma saadaksin iga päev mõne postkaardi, aga palun kõigilt ootajatelt vabandust, sest ei tehta siin riigis ühtegi ilusat asja ja koledaid minu käsi osta ei saa.
Elagu! Ailavju!
Piltidest siit-sealt Tasmaania elu ja jalad ja õunad!

Elumere lained ä

Nii. Suurt uudist ei ole, aga mu päev näeb tavaliselt välja selline:
Ärkan umbes kell 6:30, et pesta hambad, juua kohvi, süüa hommikusööki ja olla umbes 7:20 autos, et alustada sõitu tööle. Päikesetõusu ja muusikaga möödub 29 km lausa ludinal ja 7:45 olen ma ammu kohal, jalanõud vahetatud ja kohv joodud, valmis saama juhtnööre, mida päev toob. Kui see selge, siis järgneb 2 tundi õunakorjamist, kuni esimese veerandtunnise pausini. Sellele järgneb 2,5 tundi õunakorjamist, kuni pooletunnise lõunapausini. Sellele järgneb 2 tundi õunakorjamist, kuni teise veerandtunnise pausini, millele järgneb 1,5 tundi õunakorjamist tööpäeva lõpuni. Sõidan koju, väike dušš ja vaba aeg ning siiani iga päev vuran teiste juurde Grindelwaldi, et õhtustada ja Maryt sõitma õpetada, Sveniga tennist mängida või harida end kultuurselt filmi vaadates. Ööseks koju ja hommikul uus ring. Uni tulebki kell 10 muide!
Palgapäev oli ka ja kui mul poleks makse valesti arvutatud, võiks rahule jääda, aga kuna see juhtus, siis pidi rahulolu päevakese edasi lükkuma, sest täna sain rutsi juurde. Mõnus! Kõht tühjaks ei jää.
Piltidest Launcestoni keskpark ja minu voodi, mis on naris ülemine. Tuba on sassis, sest teised poisid on natuke liiga kaua seal toas elanud hähä!

Tasmaaniaaa

Palun vabandust! Siiralt ja südamest! Ma nüüd hakkan jälle kirjutama, sest mul ei olnud vahepeal Internetti, mis asju üles lubaks laadida.
Pühapäeval sai nädal päevast, kui mu jalad puudutasid Austraalia saarest lõunas olevat Tasmaaniat. Siin on ikka soe, aga teistmoodi, kui mujal Austraalias. Ma ei oskagi seda seletada, aga päike põletab, õhk on kuiv, öösel on jahe ja väga soe hakkab alles 3-4 ajal pärastlõunal. Esimest korda elus ostsin päikesekreemi ja ma päriselt kasutan seda. Kreizi!
Esimesed paar päeva möödusid rahulikult, olen olnud nüüdseks 9 päeva järjest vegan (ükskord tellisin long white kohvi tavalise piimaga, see oli kogemata ja reeglitevastane), täna sai läbi ja ajasin muuhulgas tüki kana näost sisse. See oli siis seetõttu, et mu elukaaslased tegid säärase 30-päevase projekti.
Elan Launcestonis bäkkpäkkerite hostelis nimega Arthouse - kena tavaline kohake, ääreni täis asiaate, mõned prantslased ja sakslased sekka ja ongi veits nagu error. Nädala elasin kalli Grete, kallite Sveni, Triinu, Mary ja Gerdaga, mõnda aega nüüd ilmselt pesitsen hostelis ja märtsi teises pooles kolin tagasi. Mõnus!
Tööd olen ka teinud: korjan õunu Miller'i nimelises farmis. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisest nädalast oleme kõik koos nn eliitüksuses, kes saab keerulisemaid olukordi ja tunnipalka, kui asiaadid ja prantslased higimull otsa ees ogaraks korjavad endid, et natuke raha saada. Kokku peaks mõnikümmend inimest korjama 16 000 tonni õunu, kui härra Wade'i arvutused õiged on. 5 päeva olen töötanud ja homme peaks palgapäev olema iseenesest, võiks nädala toidu-joogi, elamise ja bena raha kindlasti saada, kalleid asju veel vast ei osta. Muud nagu miskit, ma katsun siin hosteliga harjuda, ma pole kunagi üheski üle 2 öö järjest vist olnud!?
Igatahes. Kuna eelmine kord pildid ei toiminud ja ma ei tea üldse miks mul äpp kokku jooksis, siis mainin, et Melbourne'is on vanad trammid ja ma panen siia igasuguseid fotosid ja kui see toimib, siis ausalt kirjutan-joonistan tihemini. Ailavju!