Neli päeva suvises lumes

Käisin Chamois ja Stirling ristmikul.

Clarence the snowman

Ma olen elus! Kael on kange, põlved ja sabakont valutavad, randmed on hellad ja pöial on vigastatud, aga... Ma ei anna alla! Ühel päeval sõidan ma mäe otsast lumelaual alla nii, et ei kuku mitte ühtegi korda! Lund siin jagub ja masinatega tehakse veel juurde ka juhuks, kui paar päeva peaks plusskraade, vihma ja päikest tulema.

Ma olen viimased 3 päeva veetnud nii palju mäe peal, kui jaksab ja ausaltöeldes on mu lumelauaskillid paranenud, aga ega ma sõita ikka veel ei oska. Oma lumelaua ja püksid sain ma hotelli keldrist, kuhu keegi hea inimene need eelmisel hooajal jätnud oli. Ostsin Cameronilt sidemed, Mansfieldist supersoodushinnaga jope ja saapad, Jackilt laenasin prillid, sest ta võitis just uued ja kuigi ma ei ole üldse kõige lahedam kutt mäel, siis pulli saab ja tore on!

Paar päeva tagasi juhtus kole tragöödia, kui üks seitsmeaastane poiss jäi katuselt kukkuva lume alla ja kuigi teda hakati umbes kohe otsima, läks oma kaks tundi aega enne kui ta lämbununa leiti. Väga traagiline ja kurb lugu - poiss oli esimest korda lumes mängimas. Õudne mõelda kohe!

Tervis on korras ja töö käib täiega hooga, kuna lastel on 3 nädalat talvevaheaega. Kõik, kes minuga koos vastuvõtus töötavad, on nüüd kohal ja kuigi 2 neist on väga ebasümpaatsed, siis kogu gäng kokku saab ikka 8 punkti. Töö jaoks pidi tegema ka induktsiooni, kus ma allkirjstasin dokumendi, mille sisuks oli näiteks see, et kui ma midagi tõsta tahan, pean ma kasutama oma jalgu, mitte selga ja enne tegutsemist veenduma, et teekond sihtpunkti on vaba. Naljakaid pabereid mõeldakse siin riigis ikka välja.

Ma proovin uusi pilte ka teha, aga see on keeruline, sest õues ainult sajab ja mu kallis fotokas ei armasta niiskust. Kolmapäevaks loodetakse kuiva ilma, äkki siis saab midagi natuke klõpsida. Soovitan igal juhul ootama hakata - kui kõik hästi läheb, tulevad need kaadrid loodetavasti imelised.

Käisin eile linnas ka, see on tunni aja kaugusel, nagu ma varemgi kirjutasin. Naljakas on see, et siin üleval on meeter lund ja kraadid alla nulli, aga Mansfield'is jalutan ikka hõlmad eest lahti, nagu kunn. Aga linn ise on hästi armas. Natuke on arusaamatu, kuidas ikkagi selline koht, kus on kohvikuid rohkem, kui elanikke ja poed müüvad ainult talvevarustust, üldse aastaringselt ennast ära elatab. 

Olge tulblid, vaadake jalkat ja ma natuke loodan, et Eesti suvi ilma minuta nii imeline pole, kui ta olla võiks! Ma seda MM'i vaatan ka ikka nii palju, kui saab, aga mängud on täpselt sel ajal, kui õues on pime ja mõistlik inimene magab rahulikult.

Ailavju!

Jõulud keset suve

Kohalik jõuluturg

Enne lund tuli tuli

Ma mõnda aega ei kirjutanud, palun vabandust - siin ei toimunud mitte midagi. Ootasime pikisilmi lund ja tegelesime vabaajategevustega, nagu beerpong, lõbusad kaardimängud, batuut ja intelligentsed vestlused köögis. Tööl oli rahulik ja suuri vahejuhtumeid ei esinenud. Päev möödus päeva järel ja tuju püsis keskpäraselt positiivne. Kindel on see, et rahulikud ajad on nüüdseks möödas!

Eile otsustas ilmataat, et ta siis avab need taevaluugid ja lasi lihtsalt 24 tunniga pool meetrit lund alla. Segane inimene! See lumi siin on natuke teistsugune, kui tavaline - eile näiteks jalutasin tööle ja üks lumehelves langes mulle kõrva peale, sest mul ei olnud mütsi peas ja see tegi päriselt haiget! Nii et see on veidralt kõva ja teraline, nagu tonn rahet lihtsalt. Kuna mul ei ole veel lumelauasaapaid ja prille, siis ma mäe peal ei käinud, aga mõned siin möllasid, nagu segased, kuigi liftid hakkavad alles homme tööle. Lumi on praegu põlvini.

Tööl läheb juba paremini. Ma hakkan asjadest aru saama ja eile tõstsin iseseisvalt inimesi tubadest ümber ja parandasin ukselukke, tegin telefoni teel reserveeringuid ja võtsin rahvalt raha. See tunne, et on mingi kindlus tekkinud, on väga teretulnud. Igal juhul läheb järjest paremaks. Mu töökaaslased on kõik väga toredad ja õhkkond on sõbralik - mulle nüüd lõpuks tundub, et siin võib tulla väga tore hooaeg.

Lähiajal on kindlalt plaanis linnast endale soetada saapad, prillid ja kiiver. Täna üks tüdruk küll kandis kiivrit, aga kukkus ikkagi kuidagi nii õnnetult, et sai peapõrutuse. Samas selline see ekstreemsport juba on.

Ilusat jaanipäeva ja ailavju!

Mõned sõidavad mäest alla

Vaba aeg batuudil

Vaba aeg keldris

Vaba aeg köögis

Tahaks mägede kuningas olla

Mina magan siin, aga sõber mahuks ka, kui vaja

Brie tehtud sünnipäevatort Svenile

On teisipäeva õhtu, ma istun oma koikul ja valmistun kiireks dušiks, millele järgneb kogu maja õhtusöök ja kell 23:30 algav öövahetus. Natuke olen põnevil, aga see töö asi pisut pärsib täna mu päeva muutumist "elu parimaks." See maja, mida ma mainisin, tähendab töötajatele mõeldud elamist, kus on kokku 12 tuba, millest 2 on kahekohalised, ülejäänutesse mahub 4 inimest ja umbes pool rahvast on kohal. Maja ise on vana, aga väga-väga kodune, ma ei oska isegi pahane olla, kui siin sahtel katki on või dušist mõni sekund sooja vett ei tule. Magan toas 1, uksest sisenedes alumises voodis vasakut kätt. Mu kohal ei ela kedagi, üle vahekäigu magab alumises naris Sven ja ülemises Khale.

Kuigi tegemist on hostelilaadse majaga (mis minu peas tähendab ühiskööki, pesu- ja tualetivahendeid koridoris ja külg külje kõrval elamist), on siin äärmiselt tore. Meie majas ei ela ühtegi jobu ja kõik peale nelja eestlase on Austraaliast. Siin mäe otsas on kokku vist hetkel 7 eestlast ja rohkem mitte ühtegi võõrast rahvust, aga ma päris kindel pole.

Töökoht asub kodust jalutuskäigu kaugusel: sinnaminek võtab aega umbes 5 minutit, tagasitulek 8, sest mägi on vastu! Iga kord enne tööleminekut panen ma jalga viigipüksid ja selga koleda rohelise särgi, mis on vist ainus asi, mis mulle mu töö juures ei meeldi. Kuni pühapäevani toimus treening, eile olin esimest korda täiesti üksinda Chalet' vastuvõtus ja ei läks ilma suuremate vahejuhtumiteta. Üksi olles on see pluss, et kui midagi peab tegema, siis ega kellegi käest küsida ei ole, aga olukord peab lahenduse saama. Sain aru, et kõik veel selge pole, aga kui häda käes on, siis nii palju ma seda süsteemi tunnen, et asjad jonksu ajada (eeldusel, et väga kiire pole). Kui selliseid päevi oleks nüüd nädala jooksul rohkem, siis saaks kiirel ajal ka tubli olla. Inimeste uudishimu täiesti rändom asjade vastu on ikka veider, aga mu töönimetus eeldab, et ma tean kõiki vastuseid.

Eile sadas lörtsi ja see oli esimene looduslik lumelaadne toode, mida ma austraalias näinud olen. Mis tulemus oli - ilm äärmiselt märg ja külm, jalgealune libe ja hommikuks jälle maa must. Sellega lõpetan postituse ja loodetavasti peagi-peagi juba kirjutan uuesti. Ailavju!

Kunst seinal

Tulin hommikul töölt - kellatorn udus

ELUS JA TERVE: Mount Buller - VIC - 3723

Pilvede kõrgusel

Esiteks vabandan tekkinud pausi pärast. Põhjus oli lihtne - mul puudus internet, millega blogi uuendada. Täna sain endale kaasaskantava mobiilse andmeside karbikese, mis tundub üsna asjalik. Sellega saab isegi pilte üles laadida ja puha! Samas ikka mõttetult kallis on see $50 kolme gigabaidi eest, aga "what to do?".

Maikuu lõppes minu jaoks sellega, et sõitsime Mount Buller'i-nimelise mäe otsa. See on 1820 meetri kõrgune küngas, mis asub keset rahvusparki, aga seaduseaugu kaudu on mägi erakätes ja siin toimib suusakuurort. Iseenesest on tegemist imelise ja väga populaarse kohaga, aga kuna lund ei ole ega tule veel vist lähema nädala-kahe jooksul, siis on natuke nüri. Inimesi ei ole, mis tähendab, et tööl eriti tegus pole - ainult töötajad jauravad mööda külatänavaid.

Lund pole - ilm on pilves

Küla ise on ilus ja väike - siin on igasuguseid kalleid ja vähem kalleid majutusasutusi, aga mõned majad on ära ostetud ja inimesed kasutavad neid e-v suvilatena. See on muidugi ainult väga rikaste lõbu.

Lähim asustatud punkt on Mansfield, kuhu toimub 3 korda päevas tunniajane sõit tasuta bussiga (töötajatele) ja mis on väiksem, kui Rapla. Mõned korrad olen sinna sattunud, aga ega tegelikult eriti asja pole, sest siin on kõik poed-kohvikud olemas ja ega ajakulu tõttu ka väga ei kipu.

Mina töötan hotellis Grand Mercure Chalet, mis on siinsetest kõige peenem ja kallim. Ametinimetuselt olen ma DM ehk Duty Manager ehk Front Desk Supervisor, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et otseselt alluvaid mul veel ei ole, aga ma vastutan oma vahetuse ajal kõige eest, mis toimub, võtan vastu raha ja täidan vajaliku paberimajanduse. Teisisõnu pean ma teadma kõigest kõike ja kui ei tea, siis pean oskama leida vastuse. 5 päeva jooksul toimusid treeningvahetused, järgnes 1 vaba päev, järgneb 2 öövahetust (eile oli esimene, täna on teine), kus kontrollin päeval tehtud tööd ja sisestan andmed süsteemi, pärast mida on vaba päev ja 5 päeva päris tööd. Väga raske on see algus, sest minu jaoks on see esimene asjalik ingliskeelse keskkonnaga töö ja absoluutselt kõik on uus. Räägitakse, et kahe nädalaga peaks enam-vähem piisavalt selge olema, et ennast 100% kindlalt tunda.

Järgmised 2 nädalat on juttude järgi lihtsalt nina nokkimine, sest usu-või-ära-usu, aga inimesed ei taha eriti suusakuurortisse tulla, kui lund pole. Minu õnneks peab alati keegi hotellis olema, mis tähendab, et töötunnid saab kirja ja igal teisipäeval tiksub üks summa mu pangakontole. See kõik tähendab aga seda, et vaba aega on rohkem ja kohe-varsti kirjutan veel ja põhjalikumalt! Praegu aga kiired ettevalmistused ja siis restorani Sveni sünnipäeva puhul. Pidu läheb ilmselt pikalt, mina pean kell 23:30 viikarites 8 tunniks hotelli minema.

Ässalt! Võõraks ei jää! Ailavju!

Meeldetuletus iseendale: Ma pean rohkem pildistama hakkama, muidu on kellad!

Keskpäeval pilvi pole

Pärast saab suusatada