Tasmaaniasse jätan osa südamest maha

Seinatäis vagiinasid - see on tänapäeva kunst.

Todd sõidab autoga.

Nüüd on see käes. Homme hommikul läheb lennuk Launcestoni lennujaamas Melbourne'i, peal minu seljakott ja ma ise. Mis edasi saab, on veel natuke tume maa, sest variant on, et ma saan töökoha Daydream Island'il kuurorti vastuvõtus, aga kui seda ei saa, siis vist läheb mu teekond edasi Darwinisse.

Esmalt suur-suur aitäh sünnipäevaõnnitluste ja heade soovide eest, see oli imeline. Siin Austraalias kestab sünnipäev peaaegu 48 tundi, sest kui lõpuks USA's ja Kanadas 15nes veebruar kätte jõuab, on siin juba 16nda õhtupoolik. Päev möödus imeliselt, ma olin natukene väsinud, sest veinifestival venis Valentinipäeval pikemaks, kui planeeritud, aga sellegipoolest sai tort söödud, basseinis märjaks kastetud ja klaase kokku löödud. Harjumatu on olukord, kus sünnipäeval on õues põletav päikene ja temperatuur tublisti kõrgem, kui Eestis juulikuus.

Magevees ujumas.

Viimasel ajal olen tuimalt nautinud töötu elu ja see on olnud imeline. Päeval mängin golfi, õhtul joon Wendy ja Todd'iga veini ja nii need päevad lendavad. Turismituuri tipphetk oli ilsmelt reis Tasmaania pealinna Hobartisse ja käik MONA's (Museum of Old and New Art). Kunst ise jättis üllataval kombel peaaegu täiesti külmaks, aga hoone on vägev. Väidetavalt ehitas selle üks mees oma kasiinost saadud võitude eest - sissepääs on väike ümmargune majake, muuseum ise on 4 korrust maa all. Ma ei saanud muuseumis eriti pilte teha, sest see oli väga hämar koht ja välku ei lubatud kasutada. Õnneks jäi meelde teos "Cunts... and other converstaions" ja fakt, et maailmas on umbes 7,3 miljardit inimest, kes EI ole MONA's käinud.

Mõned korrad on juhtunud, et käin ujumas siin-seal. Ookeani ei ole veel asja olnud, aga magedas vees on ikka mõnus. Viimasel ajal on miskipärast isegi Tasmaania ilmad 30 ja rohkem kraadi soojad, maailmalõpp peab olema lähedal.

Suuri uudiseid hetkel ei olegi. See saarekuurorti töö oleks imeline, sest see on väga soojas kohas, korallrahu on kiviga visata ja väidetavalt on šanss seal haikala kätte saada väga suur. Kui see läbi peaks kukkuma, siis tõepoolest on mu ainus plaan sõita üles troopilisse Darwinisse ja hakata pärleid kaevandama ookeanist. Samas jõuab täpselt mõlemad plaanid ka ellu viia, kui vahepeal koduigatsus kole suureks ei lähe. Ma praegu ei oska ikka lubada, kas ja millal ma oma nägu näitama tulen. Kui rikkus majja saabub, siis suvel ikka hüppan läbi, aga kui ei tule, siis äkki jääb see külaskäik kaugemasse tulevikku.

Ailavju™

Draivisme palle vette.

Mina ja kunst.

Sõime.

Loom lakub.

Palvetab.

128 km hiljem on Valentinipäev

Puhkasin metsas.

Kallid sõbrad, ilusat valentinipäeva. Mina võin olla teie kõigi Valentin, kui soovite! Muide, lisaks mõnedele teistele, on täna sünnipäev minu vanaemal - peab oma suurt 80ndat juubelit. ELAGU!

Mina trepil.

Nüüd siis asja juurde - käisin Overland Track'il. Tean, et pidin esialgse plaani järgi natuke vähem jalutama, aga kui ma kord seal rajal olin, tekkis natuke forrestforrestgumpilik olukord, et "kui ma juba nii kaugele tulin, siis ma lähen juba järgmise verstapostini" ja sealt edasi ja edasi. Ära ei eksinud, aga nägin rohkem, kui ma alguses arvasin.

Need 6 päeva olid muide üsna imelised. Käisin ära kuue mäekese tipus ja kuigi mu elu on natuke rikutud, sest Uus-Meremaa mäed on ära nähtud, siis ega siin kohalikel ka väga viga polnud. Esimene päev algas kohe kuulsa Cradle Mountain'i (1545m üle merepinna) ja selle kõrval oleva Barn Bluff'i (1559m) vallutamisega. Need tehtud, sai vaikselt hakata magamamineku peale mõtlema ja nii leidsingi end oma ilusas äärmiselt odavas telgis pehmel murul Waterfall Valley Hut'i telklas.

Vahele mainin ära, et kõik need 6 päeva oli ilm absoluutselt imeline ja imepisike tibutamine oli ainult viimasel õhtul. Teine päev möödus suuremate vallutuste ja viperusteta - käisin mägijärves ujumas, kõndisin Winderemere Hut'ist mööda ja oma 36 km alguspunktist hiljem leidsingi end Pelion'i majakese juurest. Päev kolm oli suur mägede päev, kui sai üle vaadatud nii Mount Pelion East (1416m) kui ka Tasmaania kõrgeim tipp Mount Ossa (1619m).  Imelised vaated nähtud ja kõrvetav päike kuklas, leidsin end taaskord pärast oma 30km matka Bert Nichols'i nimelisest hütikesest, kus veetsin öö puuplatformil (Uus-Meremaal on hüttides madratsid ka, siin riigis tuleb magada kõval puidul).

Mt Ossa tipus.

Neljas päev viis mind natukene pearajast eemale - leidsin keset muinasjutumetsa kõige ilusamaks baasiks Pine Valley hüti, et allutada enda tahtele minu täielik lemmikmägi Acropolis (1481m). Sinna üles tuli ikka ronida nii, et kui ema oleks näinud, siis ta oleks ainult kiljunud ja muretsenud, aga see oli seda väärt. Täielik tuulevaikus, sinine taevas ja lapikud kivid, millel alasti päikest võtta... Mida enamat hing ihkab. Magasin jälle oma armsakssaanud helerohelises 20-dollarilises telgid ja hommikul käisin korra kaemas ka järvedest ja kaljudest koosnevad Labyrinth'i, kus oli ka väike ja nimetu 1160 meetrine mäeke. Hütt ise muide asus umbes 860 meetri kõrgusel ja vertikaalseid kilomeetreid, mis ma sel matkal alistasin, ei jaksa mina küll üles lugeda. Selle hüti tualetis vaatas mulle seina pealt muide vastu ka puhtas võro keeles lause "Kon om peldik?" Koduigatsus ja siiras rõõm täitsid mu hinge.

Edasi juba vaikselt allamäge Lake St Clair'i poole, mille kaldal veetsin oma viimase öö ärgates kõigest lainetekohina, sillerdava päikese ja kuumuse tõttu viimase inimesena laagriplatsil. See ei olnud muidugi esmakordne, et teised minu ärkamise ajaks kadunud on. Enamus inimesi vist ärkas koos päikesega kuue paiku, aga minu äratuskell oli seatud poole üheksaks! Laiskus!

A kon om peldik?

Pärast kolmetunnist jalutamist mööda järve kallast jõudsingi matka lõpppunkti, kus nägi kümneid matkalt tuttavaid nägusid - sai muljetatud, õlletatud ja kõigile imelisi maailmaavastusi soovitud. Käepigistused ja õnnitlused teineteisele ei tahtnud lõppeda, võiks isegi öelda, et kuigi ma neid ainult nime- ja nägupidi mõned päevad teadsin, siis sai ikkagi natuke imeline asi koos ära tehtud. Ühesõnaga inimesed, nagu Carlos, Sam, Maddie, Lauren, David, Mary, John, Ann ja teisedki tegid sellest üksikust matkast midagi väga meeldejäävat.

Ja nüüd edasi tähtsate asjade juurde. Sõin hommikuti putru Nutellaga, lõunaks juustu kräkkeritega ja õhtuks imelisi pasta- või riisiroogasid. Nägin teel kahte oma uue potensiaalse lemmiklooma echidna isendit, paitasin metsikuid vallabisid, ehmusin kümnete possumite ja ühe vombati peale ning hoolimata kõigest jooksin otsa ka kuuele maole. Neli tiigermadu olid väga surmavad ja ülejäänud 2 rohelist ussi, olid kõigest üsna surmavad. Iga kord suutsin ma ainult ehamtusest paigale tarduda, kattuda külma higiga ja ootasin tubli mitu minutit enne, kui esimese sammu julgesin teha. Ma ikka ei salli madusid!

Tagasi tsivilisatsioonis muide on siin Launcestonis käimas veini-, toidu- ja meelelahutusfestival Festivale. Käisin seal eile ja lähen ka täna, sest vein on hea ja mõistliku hinnaga, toit on imeline ja tegemist on ikkagi kohaliku aasta suurima üritusega. Sydney'st on Wendy'l külas ka sõbrad Narelle, Wayne, John ja Michelle (?) ja nad on toredad.

Sellega praegu lõpetangi, tahtsin lihtsalt kirja saada selle Overland Track'i asja enne kui meelest läheb. Vaadake pilte! Ailavju™

Acropolise tipus. Hetk hiljem olin alasti.

Ärkasin just viimasel hommikul.

Niisama jalutamas.

Hakkasin minema.

Tasmaania mäed.

Metsik vallabi.

Barn Bluff pilves.

Mõtlen.

Taustal Mt Ossa.

Acropolis teise nurga alt.

Festivale'l joon veini.

Fantastiline Pine Valley Hut.

Töötuna loodusesse!

Joshua joob Sakut Austraalia päeval.

Avastasin just, et ma vist ei ole ammu kirjutanud, sest fotokas on 180 pilti, millest ükski ei ole veel siia lehele jõudnud. Õnneks saab kõik ilusate sõnadega kokku võtta, ma usun. Proovitagu!

Mõned kuud tagasi otsustasin, et ma teen siinse kohaliku maailma top 10 parima matka hulka kuuluva Overland Track matkaraja algusest lõpuni ära. Nädalaid tagasi broneerisin endale koha algusega homme ehk 7ndal veebruaril ja sellest päevast alates elan seljakott seljas ja looduses kuni tuleva neljapäevani. Need 6 päeva saavad olema väga rasked, aga räägitakse, et see on seda väärt! Ma proovin ära ja siis kirjutan täpsemalt. Igal juhul olen natukene siin planeerinud ja vaadanud ning peaks kõik olema valmis ja tehtav. Pagana telgi pean kusagilt veel saama, sest kuigi seal on hütid, siis igaks juhuks PEAB telk kaasas olema. Riided on olemas, toidujahile lähen lähema tunni jooksul ja homme kell 8-9 peaks esimesed sammud metsikul Tasmaania mägismaal tegema.

Vahel käin vee all.

Olen kõrges kohas.

Lisaks olen ma töötu alates teisipäevast, kui kõik õunad harvendatud said ja väikese grill- ja õllepeoga kõigile head aega sai soovitud. Natuke on hea meel ka, aga mainin kohe, et töötuna Austraalias kaua vastu ei pea, tee, mis tahad. Õunakorjamine algab umbes 25nda paiku, aga tahaks öelda, et loodetavasti olen ma selleks ajaks ikka kuskile poole edasi liikunud.

Vahepeal veetsin mõned päevad ka suurlinnas Melborune'is, kus käisin vaatamas Mary uut korterit, tõin Tuuli juurest oma sinna jäetud asjad ära ja möllasin ringi rohkem, kui ma Tasmaanias seda teinud olen. Väga toredad ajad! Kõik on seal ikka sama koha peal ja kuigi on ilmeline linn, siis ma olen oma väikeses Windermere'is rahul. Siiski - palju häid mälestusi.

Mõtlen, kuidas ja kuhu.

26. jaanuar on siin ka Asutraalia päev, mille puhul tegin perekonnale hommikusöögiks hunniku pannkooke ja ülejäänud päev möödus õlle ja grilllihaga veranda ja basseini vahel. Kuna kohe järgmisel hommikul pidin varakult õunaaias olema, siis pikka pidu ei olnud, aga päev oli küll kena.

Ja ega suuremaid uudiseid praegu ei olegi. Ma olen natuke nii põnevil selle kuuepäevase matka pärast, et ma ei oskagi õigeid sõnu leida selleks. Kõik peaks muidu olema imeline, sest lubatakse ainult päikesepaistelist ja sooja ilma, rada peaks olema reaalselt mõistlikult läbitav ja ainus asi, mille pärast ma muretsen on fakt, et madudel on paaritumishooaeg ja nad on agressiivsemad, kui muidu. Samas ei ole ma veel siin riigis madu näinud nii et ehk saab seda traditsiooni elus hoides ikkagi ilusti need 89,2 km ära kõndida. See kuulus Overland Track on muidu 68 km pikk, aga kui tahta siin tippe ka võtta, siis venib ligi 90 kilomeetriseks. Kuus päeva, 15 km päevas, vorm on hea - tulen elusana tagasi!

Ailavju™

Tuuli ja Jamie looduskaunis kohas Tasmaanias.

Wendy, Drew, Todd ja Leo maiustavad pannkookidega.

Maryga Melbsis turul.

Eeva ja Tuuli peiksidega.