Läänekaldal muutusteta

Kirjaveaga loom

Mõned päevad olen nüüd siin Perthis veetnud ja kuigi esmamulje ei olnud eriti kodune, siis kui siin ära harjuda, pole üldse väga vigagi! Hea soe pikutada ja asiaate on vähem, kui esmaspilgul tundub. Mis aga ikkagi siin natuke häirib, on see, et kõik hinnad on dollar-kaks kallimad, kui Melbourne'is. Väidetavalt on palgad ka dollar-kaks kõrgemad, aga seda mina ei tea ju nii et iga kord kui tänaval kuuma ilma eest kosutust otsides peab pindi eest jälle kümneka ja peale maksma, on natuke tunne, et röövitakse! Kesklinn on pigem väike ja äärelinnad kõik üks kenam, kui teine ja lisaks on minu meelest absoluutselt igal Perth'i elanikul auto nii et ühistransport mitte ainult ei meigi senssi, vaid tundub kohalikele lihtsalt jalgu jäävat!

Perth'i ärikeskus botaanikaaiast

Kui sellest kõigest mööda vaadata, siis arhitektuur on ilus ja siin on 2 jõge ja ookean - mida veel elult tahta!? Olen mõned ööd erinevates hostelites maganud ja seal mõndade eurooplastega tutvunud ja kuigi need, kes narivoodites elavad on enamasti esimest kuud siin linnas, siis keegi töö poolest väga positiivselt meelestatud pole veel olnud. Ma natuke ei imesta ka, sest see linn ei tekita töötahet, siin on täiesti hea lihtsalt riläksida - aga kui ühel hetkel vaja on, siis ma usun, et ausa ja tööka eestlasena ilma ei jää!

Perthi kuu, mis järgmisel päeval väidetavalt punane oli.

Paar päeva vaatasin niisama Perthis ringi ja siis sõitsime mööda läänekallast alla lõuna poole imeilusaid vaateid nautima. Kurb uudis on see, et esimest korda sai mul fotoka aku poole päeva pealt täiesti tühjaks ja pärast keskpäeva enam pilte teha ei saanud. Ega väga kaugele ei jõudnudki, sest ühte veinimõisasse sisse keerates lendas 3 ja pool tundi hetkega ning tuli proovida enne pimedat kiirtee peale saada, kus neid kängurusid, kes väidetavalt "kogu aeg igal pool" on, alla ei ajaks (ma ei ole endiselt ühtegi pärast Mount Bullerit näinud). Peab ikka sinna põhja ära sõitma vist, sest räägitakse, et seal saab enne känguruga mööda vahtimist, kui nägemata jääb.

Täna sõidan lennukiga tagasi Melbourne'i, et seal natukenegi elu rööbastele saada: peab leidma elukoha, töökoha, jalgratta, pruudi ja uued jalanõud. Tegemist, kui palju!

Piltidest midagi siit-sealt: loomaaed, Perth, reis lõunasse. Ailavju™

Sõitsin ilma katuseta Audis ringi.

Ahv istub oma punasel pepul ja sööb.

Tasmaania kurat - ise tundub nii armas!

Savann, nagu seal, kus neegrid elavad.

Mere lind, mere hääl.

Numbatiga tõtt vaatamas

Lihtne läänekallas.

Valvab - üks mu lemmik loomaaialoomi.

KOHAL! Istun pargis Perthis

Perthi botaanikaaed - igal pool on pardid ja rumalad ameeriklased. Kena pikutada!

Tere! Ma olen läänekaldal Perthi linnas. Alustame siis ikka ilmast: see on kena, siin on kevadiselt värske ja umbes 18 kraadi. Päikese käes on hea soe, aga varjus hakkab pika peale jahe. Istun siin kohalikus botaanikaaias ja täpset päevaplaani käepärast ei olegi. Eile jõudsime siia pärast 4 pikka päeva väikeses Honda Jazzis (jah, ei saanudki seda pagana Toyotat).

Paremalt vasakule! Imeline maa.

Taamal Honda Jazz

Kolmapäeva hommikul lahkusin naeratus suul oma Melbourne'i hostelist ja sõitsin rongiga 30 minutit edelasse Werrebee'sse, kust Paris lahkelt minu ja Charlie Torqui'sse viskas. Seal saime kokku Chelsea ja Dave'iga, kes andsid meile üle täis pakitud väikeauto ja teatasid, et nemad sõidavad 2 nädalat seda vahet. Öö enne pikka sõitu veetsime Renee juures (endine kolleeg), kes samuti nüüd seal elab. Hommikukohvi McDonaldsist ja neljapäeval juba enne keskpäeva asusimegi mööda Great Ocean Road'i teele. See tee on maailma suurim sõjamemoriaal ja ehitati 13 aasta jooksul sõjaveteranide poolt, kellele riik säärase töö välja mõtles. Imeilus teekond, mis meid korraliku vaatamisväärsuste ringiga 12 tunniga Adelaide'i viis. Leidsime öömaja Accor Ibis hotellis, kes niiöelda kolleegidena meile 60 dollari eest toa andsid. Reedel saime hommikukohvi McDonaldsist ja sõitsime jälle oma 12 tundi Cedunasse, mis on enne suurt Nullarbor'i viimane päris koht. Nullarbor ise on väidetavalt kõrb ja kuigi seal sadas vihma, siis oli see lihtsalt 1200 kilomeetrit mitte midagit. Öö sealses motellis ja kohvi hommikusöögilauas alustasime oma pikimat päeva laupäeval kell 7.

Ümberringi ei olnud mitte midagi.

Ausalt ei olnud mitte midagi huvitavat selles päevas. Sõitsin Austraalia pikima sirge tee läbi ja peatusime ainult, et võtta bensiini ja ületada osariigipiir. Öö elasime üle Norseman'i nimelises endises hõbedakaevanduslinnas rongimotellis, mis tegelikult oli päris naljakas koht, kuna tuba oli väiksem, kui kuur, aga see-eest oli vannitoas mullivann. Pühapäeva hommikuni välja ei olnud ma ühtegi looma peale sisalike ja meetri kõrguse surnud känguru sööva kotka näinudki, kuigi lubati kõike kuni kaamelite ja emudeni välja. Pärast hommikudušši tõmbasin aga oma põrandale visatud lühkarid jalga, pistsin käe taskusse ja tõmbasin imekiiresti uuesti välja, et lähitutvuda esimese kodustamata elukaga - ma ei ole kindel, kas see pikk jublakas, kes mu pöidlast hammastega kinni haaras oli maopoeg või tuhatjalgne, aga seal ta rippus. Ilgelt valus oli ja tõmbas poole tunniga käe punaseks ja paiste. Haiglas öeldi, et "ega ei tiagi..." ja anti igaks juhuks üldine mürgivastane sinine tablett ja öeldi, et kui hullemaks läheb helista, et kiirabi kusagilt vastu hakkaks sõitma. Hirmus lugu, aga kõik läks üle.

Kirikupäeval pannkooke ei teinud ja motell pakkus ainult corn flakes'i, aga Perthi ligidal sai juba Chicken Treat'i, mis on Lääne-Austraalia au ja uhkus kiirtoidu restoran.

Magasin soodsas hostelis ja nüüd ma siin botaanikaaia murul laman ja kirjutan. Väga sügavat muljet see linn veel jätnud pole, aga ilus roheline on. Ma olen rahul! Ilmselt olen siin kauguses neljapäevani ja sõidan lennukiga tagasi Melbourne'i, aga küll varsti selgub täpsemalt.

Piltidel kaunid vaated teelt, ilusad kohad ja hetked - kui keegi kunagi teile pakub võimalust Melbourne'ist Perthi sõita, siis soovitan pikalt järele mõelda, kas äkki ikka pole aja ja rahaga midagi paremat teha... Ja reisikaaslast valige ettevaatlikult, muidu on! Ailavju™

Suurim vaatamisväärsus - 12 apostlit ehk lubjakivi meres.

Täiesti sirge tee läbi aborigeenide maa.

Meri tegi maasse augu.

Igas suunas saab minna.

Suur ja kuri ookean.

Päike loojub.

Päike tõuseb.

Kus kõrbest saab ooekan...