Pühadehooaeg palavuses ja otsusekindlusetus

Seasõrad, millest sai imehea sült!

Käes on Vana-Aasta Õhtu hommik ja ma soovin kõigile head vana aasta lõppu ja imelist pauguga uue algust! Jõulupühad on möödas ja mul puudus jällegi igasugune jõulutunne - süüdistan lume puudumist, 30-kraadist kuuma, 100% ühuniiskust ja 5 päeva jutti sadanud vihma, mis on ka põhjus, et mõned eestlased võtavad uue aasta vastu keset Austraaliat Alice Springs'is, kuna tee sealt Darwinisse on vee all ja läbimatu. Jõulupühad veetsime kohaliku Eesti kogukonnaga minu vanas kodus - sai liha, hapukapsast, peedi- ja kartulisalatit, pits viina ja sülti. Süldiga on see lugu, et ma valisin enda ülesandeks see valmis keeta ja nii see sündiski - päev otsa keetmist tootis 6 kaussi imelist liiga soolast sülti, mis oli täpselt sellise maitsega, nagu ta olema peab.

Kolisime sellest ilusa vaatega korterist Mary'ga 2 nädalat tagasi välja, sest Mary sai endale sponsorlepingu, mis täahndab, et ta jääb kaheks aastaks Darwinisse ja soovis oma kodu. Ma sain lõpuks endale oma toa! Korter ise on kesklinna ligidal, siit on meil mõlemil hea tööle käia. Minu töökoht on üks üsna peen suur restoran kohe Darwini sadama juures, kus ma olen kõige tavalisem teenindaja. Vihmahooajal muide on Darwinis väga raske tööd leida, sest siin on umbes täpselt 3 korda vähem inimesi + mitte ühtegi turisti, kui need kuus kuud, kui siin elamisväärne on.

Kui aus olla, siis elu veereb rahulikult ning hommikul ärgates hakkab kohe palav nii et need tunnid, mis tööleminekuni oodata on vaja, mööduvad higistades ja vett juues. Natuke mulle siin sellepärast meeldibki, et arusaamatu on, miks siia omal ajal üldsel linn loodi...

Ma olen endale hankinud rula ja oskan teha ollie'sid ja ilmselt tuleks ka kickflip praeguseks välja, aga ma käisin ühel märjal hommikul rulapargis ja kukkusin oma parema randme nii valusaks, et ei ole ammu proovinud. Pean ennast kokku võtma, sest need skillid puu otsas ei kasva.

Aastavahetuse veedan muidugi tööl... Ja pärast seda on jäänud täpselt 40 päeva, et otsustada, mida ma oma eluga edasti teen. Ma ei tea... Ma tõesti lihtsalt ei tea... Keegi peab minu eest otsustama ma olen täiesti saamatu. Kui ma kunagi esimest korda Tartu Lennukolledžis piloodiks tahtsin saada, siis psühholoogilise testi tulemusena pandi mulle diagnoos "madalast enesehinnangust tingitud otsusekindlusetus" - nad ei pannud vist palju mööda.

Ailavju™ See lehekülg on ikka parandamata ja ma ei saa pilte ilusti panna!

Mu rulalaud - higistan.

Minu töövorm - konditsioneer seinal
hoiab higistamast

Darwinisse saabub torm :)

Valmis süldikausid!

Uue kodu elutuba.

Minu esimene Aasia riik - Taiwan

Vohh!

Jälle ei ole ammu kirjutanud, aga see on natuke selle süü, et Darwinis suuri muutusi ei olnud ja siis käisin ära Taiwanis, millest ma nüüd natuke siis kirjutaksin hea meelega. Tegemist oli kõige lihtsama nädalapikkuse puhkusereisiga, et tutvuda kohaliku kultuuri, vaatamisväärsuste ja inimestega ning tulla tagasi targema, osavamana ja komspoliitsemana. Muide, ma annan alla. See Bloggeri programm lihtsalt ei luba mul neid pilte ilusti panna. Vihkan!

Sõbraga suplemas.

Minekupäevaks sai pühapäeva varahommik (Darwinis on sõjaväebaas, mis ei luba reisilennukitel keset päeva õhuruumis olla nii et kõik lennud maanduvad ja lahkuvad varahommikul/hilisõhtul) ning pärast kahte lennukit ja 13 tundi hiljem maandusime Taiwani pealinna Taipei rahvusvahelises lennujaamas. Nagu ikka sai 2 tundi järjekordades oodatud ja immigratsiooniga tegeletud, aga siis juba naksti bussi peale ja linna! Taipei ühistransport on muide imeline ning metroorong tuleb iga kahe minuti tagant kõigil viiel marsruudil ja see tähendab, et isegi kui hotell tundub kaardi pealt olevat äärelinnas, siis tegelikult on see 7 minuti kaugusel südamest. Samuti on ühistransport, nagu ka taksosõit, väga odav ja $30 eest saab nädal aega iga päev mitu korda punktist A punkti B liigelda.

Pilt torni otsast.

Üks mu tuttav taivaanlane ütles, et Taipei saab 3-4 päevaga ära vaadata ja siis tuleks linnast natuke välja sõita. Samas ütles ta ka, et inglise keelega saab pealinnas vähemalt väga lihtsalt läbi. Valetas! Taipeis võib vabalt veeta terve kuu aega järjest ja kohalik inimene ikka inglise keelest aru ei saa. Alustasime oma turismireisi Taipei 101 ehk praeguseks maailma kaheksanda kõrgeima ehitise tipust. Ja ega ülejäänud aja saigi ainult ringi käia ja süüa-juua, sest kõik muu jääb lihtsalt tee peale. Toit on Taiwanis muide imeline ja terve linna peale on igal õhtul kokku ilmselt umbes 20 ööturgu, kus kohalikud sellist toitu pakuvad, et hing võib kinni jääda - ja see ei maksa ka peaaegu mitte midagi. Igal juhul oli selle nädala jooksul kõht kogu aeg väga täis ja eranditult ainult kõige paremaid toite, mida ma paari kuu jooksul ilmselt söönud olen.
3 päeva hiljem süitsime rongiga ligi 2 tundi teise maakonda nimega Yilan, mis on tuntud oma loodusliku ilu, kuumaveeallikate, tee ja imelise toidu poolest. Taipeis magasime muide kolme tärniga hotellis, kus oli muidu kena tuba, aga akent ei olnud. Yilan'i hotell oli motell, kus iga toaga tuli kaasa garaaž, millest läbi minnes jõudis siis suure mullivanni, imelise vaate ja suure voodiga magamistuppa. Selles maakonnas sai siis pistetud jalad sooja vette, antud kaladele varbaid närida, sai söödud nuudleid ja odavat Jaapani grilli ning joodud natuke õlut. Ilmaga muide väga ei vedanud - kuigi sadas ainult mõni minut selle nädala jooksul, siis päikest nägime ka ainult ühel hommikul paar tundi.

Maal veetsime 2 pikka päeva ja tagasi Taipeis kolisime sinna hotelli, kus teiste seas ka Andrea Bocelli maganud on. See oli peen nelja tärniga kesklinna majutusasutus, kust 2 ööturgu, sada baari ja kümneid tänavanurgakohvikuid olid lihtsalt lühikese jalutuskäigu kaugusel. Viimased päevad Taiwanis lõppesidki puhates ja mängides - oleks pidanud kauemaks jääma. Aga tagasi Darwinis ja otse peole. Mulle meeldib see linn ka.

Ailavju™

Pilt tornist endast.

Rongijaamas esimesel õhtul.

Küpsetab kaheksajalapalle.

Aasia aurutatud pelmeenid on head.

Nagu ka pruun muna.

Taiwanis on 15000 templit.

Märgid on inglise keeles ka.

Kalad söövad surnud nahka.

Yilan'is õllel.

Ühiskondliku rattaga on hea sõita.

Kohe näha, et vanad tuttavad.

Hotelli aken paistis läbi.

Taksistiga lennujaama.

Lennuk oli vikerkaarevärviline. Miks? Ei tea.

Peol.

Kui Põhja-Austraaliasse suvesoojus saabus

Linnuga päikesetõusu vaatamas.

Kapten Tim'i laev.

Oih, üle kuu aja on möödas viimasest postitusest. Vabandan enda ja kõikide lugejate ees. Alustan sealt, kus pooleli jäi ehk läksin kolmandat korda ka kalalaevaga merele. Erinevalt esimesest kahest korrast oli seekord punane täiskuu, mis kalu hirmutab ning sellepärast püüdsime kokku umbes 150 kala ehk tubli 7 korda vähem, kui eelmistel kordadel. Aga see-eest otsustas kapten Tim esimesel päeval, et ta joob end purju, suitsetab kanepit ja võtab tugevaid valuvaigisteid ning siis roomab neljakäpukil mööda laeva ringi, karjub kujuteldavate asjade peale ja käsib mul kalade needmine ära lõpetada. Natuke oli veider ja hirmus temaga edasi reisida, aga ega pääsemist ei olnud kusagilt võtta. 10 päeva venis, nagu tatt ja lõpuks ütles generaator üles nii et õnneks sai paar päeva varem kodusadamasse tagasi. Kalurikarjäär sai sellega lõpu ning nädalapäevad hiljem vaatasin tõtt olukorraga, kus ma olin jälle töötu ja organiseerimata.

Kolme kalareisi ainus tormiline hommik.

Darwin iseenesest hakakb mulle järjest rohkem meeldima, kuigi siin on kogu aeg palav ja ilma autota ei saa kusagile minna. Elukoht on mõnus, inimesed on toredad ja täna õhtul saabub mulle külla ka minu Daydream'i saare sõbranna Katy. Pulli peaks saama!

Igatahes saabusin merelt tagasi pühapäeval ja reedeks oli selge, et töötuna hakakb mul igav nii et esmaspäeva hommikul helistasin kohe Carl'ile, kes on mu põllumajandusagent ning tund aega hiljem allkirjastasin lepingu, et korjata arbuuse 52km Darwinist väljas. Esmaspäeva õhtuks saabusin 70-aastase Davidi ja tema Kanada päritolu proua farmi ning teisipäeva hommikul kell 7 olin juba põllul. Arbuuside korjamises on midagi väga meeldivat: 10 tundi päevas hirmsas leitsakus tõsta keskmiselt 10-kiloseid arbuuse maast traktorile ei ole enamasti just unistuste töö, aga ma olen vist eriline. Mul on väga meeldiv päevitus ja ma ei ole ammu visuaalselt nii heas füüsilises vormis olnud. Laupäev oli vaba päev ja tulin selleks tagasi suurlinna, et natuke lõbutsea ja tuttavaid nägusid näha. Kahjuks mul sellest kohast eriti pilte ei ole, sest ma ei raatsinud oma telefoni põllule kaasa võtta ja mu purunematu kaamera läks katki ja ootab riiulil homset, et garantiiremonti minna.

Mets läks põlema.

Arbuuse koratakse kuni seitsmeliikmelise meeskonnaga, kellest 2 sorteerivad traktori järelkärus viljad suuruse ja kvaliteedi järgi kastidesse, 4 meest nopivad ja 1 sõidab traktoriga. Mingil teadmatul põhjusel oli minu meeskonnas koguni 3 inglast, 1 sakslane, 1 belglane ja 1 itaallane. Väga rahvusvaheline seltskond, aga kõik sujus imeliselt - korjasime kindlalt rohkem arbuuse, kui teine meeksond ja olime õhtuks väga väsinud. Farmerid väidetavalt olid kurjad inimesed ja lasevad inimesi lahti kõige väiksemate asjade eest - näiteks pidi Ben koju minema, sest ta valis halva hetke, et teatada, et ta mõne päeva pärast enam seal ei tööta... 2 nädalat magasin telgis, sõin hommikul putru ja tegin vähemalt 10 tundi ränka tööd. Viimasel päeval muide oli õues 38 kraadi sooja ja õhuniiskus 90% nii et kui ma tavaliselt jõin umbes 10 liitrit vett (ma ei ole mitte kunagi nii kõrgelt hüdreerumist hinnanud kui seal), siis viimsel reedel läks mu kõrist alla 14. Vahepeal süttis sealkandis mets ka ja ei kustunud 3 päeva ära. Kõik kohad olid vines, riided lõhnasid, nagu lõke ja auto sai tuhaga kaetud. 10 päeva higistamist tõi lõpuks kätte olukorra, kus arbuusid on otsas ja mina jälle töötu! Aga naeratus on näol.

Nüüd võiks tulevikuplaanidest ka rääkida, aga ega ma ei ausaltöeldes pikas perspektiivis midagi paika panna ei oskagi. Ilmselt sõidan kahe nädala pärast nädalaks Alecia'ga Taiwani puhkusreisile ning naastes olen jälle nullolukorras, kus eluga ei oska midagi peale hakata. Nepaali reis jääb ära, sest mulle ja Andy'le mõlemile ei ole ajastus ideaalne nii et järgmised 3,5 kuud, mis ma siin riigis veeta saan, mööduvad ilmselt ringi seigeldes ja juhutöödelt taskuraha teenides. Muidugi on raske, aga organiseerumine võtab siin palavuses liiga palju energiat.

Ailavju!

Kirjutan oma rõdul blogi. Taustal keslinn, ookean ja rikaste inimeste majad.

Kana Rosie.

Kõrvits arbuusipõllult.

Minu telk vasakul all nurgas. Mets põleb ja päike loojub.

1060 kala hiljem on taas asfalt jalge all

Darwini siluett

Jõudsin eile jälle merelt tagasi ja elu on ilus: hea soe pikutada siin 35-kraadises kuumuses, kõht on täis ja elukoha rõdult näeb nii kesklinna kui ka ookeani. Sel ajal, kui mina makrellidel päid maha lõin, hoidis Mary ennast tegusana elukohta otsides ja komistaski lõpuks ühe kena toa taha, kus on konditsioneer, rõdu, üks Eesti paarike ja Brisbane'ist päris maaler Mike. Kõik head inimesed ja ruumi on siin oioi kui palju.

Pool mulle, pool haile.

Mul on nüüd 4 vaba päeva ja siis käin teen ühe reisi veel. Kui kodumaal algas sügis, siis siin algab ka teine aastaaeg, milleks on vihmahooaeg. See peaks tähendama, et umbes poole oktoobri pealt hakkab iga päev kell 3 umbes 12 tundi järjest vihma sadama, õhuniiskus on 100% ja ööpäev läbi on ikka väga palav. Päevitada enam ei jaksagi, aga eks ole natuke pruuniks ka saadud.

Veetsin viimased 11 päeva siis jälle oma South Seas Daniela pardal ja püüdsime kala. Esimese kolme päevaga saime kätte 8 purakat, sest sõitsime liiga kaugele itta, kuhu kala veel jõudnud ei olnud. Tim küsis oma poiste käest, kuidas neil kaladega on ja nad olid sel päeval püüdnud üks kaks ja teine seitse kala nii et põhja ei olnud mõtet sõita. Veetsime aega saarte varjus tuule eest peites, kala püüdes ja raamatuid lugedes, aga pärast kolme päeva võtsime suuna läände ja poolel teel algpunkti ja teiste poiste vahel hakkas see pull pihta - 178, 190, 226, 210 ja nii edasi kala päevas (mina tõmbasin välja ka kala number 1000). Jõudsin maale teisipäeval, nüüd on neljapäev, aga käed on ikka üle mõistlikkuse piiride paistes, näpuotsad tundetud ja kõik kohad kriipse-kraapse ja konksuauke täis. Seal tuulevarjus ma viskasin spinningu vette ja lootsin, et äkki saab mingi väikese kirju kalakese püüda, aga ei, kus?! Igal pool on ainult haid, kes meid esimesest päevast peale jälitasid. Päeval pidi kalad nii kiiresti paati tõmbama, kui üldse võimalik on, sest muidu söövad haid konksu otsas oleva makrelli lihtsalt ära. Õhtul, kui kala fileeriti, siis ujus ümber paadi ikka vahel oma 30-pealine parv neid monstrumeid. Laupäeval tuleb üks viimane reis veel, siis peaks makrelli hooaeg läbi saama ja vihma sadama hakkama. Tim ütles, et pärast järgmist reisi ilmselt kolme kalameest tal paati vaja pole ja siis peaks ka meie töösuhe lõppema.

Kuna nende kolme reisi eest peaks raha saama täpselt nii palju, et mind õnnelikuks teha mõneks ajaks, siis ma olen rahul. Palka saab täpselt nii palju, kui kala on - fileeritud makrelli eest makstaks 13$ kilo eest, mis läheb bossi ja meeskonna vahel jagamisele, maha võetakse veel mingid maksud, kütus ja jooksvad kulud ning minu pangakontole kukub kaks nädalat hiljem umbes 2000 dollarit. Kuna seekord sai peaaegu 80 karpi rohkel kala pakitud, siis tuleb ka palganumber selle võrra muidugi suurem nii et on mida oodata. Meil on uus meeskonnakaaslane Flash'i asemel, kes viimasel hetkel alt ära hüppas - Nigel'i 15-aastane poeg Phil, kes suurem asi mees veel pole, aga proovib. Ebaaus on see, et ta saadeti ühel päeval kolmeks tunniks magama, sest ta vingus, aga raha saab sama palju, kui mina ja Smed. Samas pole minu asi öelda. Kui nüüd ainult saaks sellest valust lahti, mis käsi ja sõrmi piinab...

Ma Darwinis veel päris kindel pole, sest olgem ausad, ma ei ole siin väga palju aega veetnud. Kui merelt tulla, siis jalutan ikka ringi ja vaatan, et kena on, viim sõbranna õhtust sööma ja olen õnnelik, et konditsioneer toas on, aga siin sellist melu, nagu Melbourne'is oli, pole kusagilt võtta. Eks paari nädala pärast paistab, kas, kus ja kuidas ma oma elu ära organiseerin.

Ailavju™

Muusikaline vahepala - Erki kalakitarril. See on keskmise suurusega loom.

Tahtsin väikest kala, sain suure.

Flash lasti lahti - see on Phil

Õnnelik haikala.

12 päeva paljajalu ehk makrell merest kuivale maale

Delfiinid laevaninas - kaua nendenga mängida ei saanud, pidin pakkima minema.

Nüüd lähen mõned päevad ajas tagasi ja alustan sealt, kus pooleli jäi. Viimasele postitusele ärgnes mõned päevad ilusat elu rannas, kohvikutes ja looduses, kuni neljapäeval sain ühe ingliskeelse telefonikõne, mis ütles, et "tahad kalale tulla? Ma tulen võtan su kahe tunni pärast peale."

Sõbranna vee peal.

Sõbranna vee all.

Alustan siis kohvikutest ja loodusest - leidsin endale Darwinis sõbranna Alecia, kes on ilus, tore ja andekas kirurg ja ta kutsus mind endaga telkma. Sõitsime tema Subaru Forresteriga mõned tunnid linnast välja Litchfield'i rahvusparki kõige ilusama väikese jõekese juurde. Seal oli ujumiskoht, ilus päikeseloojang ja hea soe öö läbi telgis pikutada. Hommikul praadisime priimuse peal mune ja peekonit, vaatasime veel ringi ja sõitsime linna poole tagasi. Siin Darwinis ongi vähemalt nende kohalike sõnul kõige parem see, et kui linnaelu üle viskab, siis igas suunas on tunni-kahe kaugusel täielik vaikus ja loodus nii et kõik, keda ma siin tean proovivad ikka kahe nädala tagant paar ööd telgis magada. Ja käivadki.

Ja siis tuli neljapäev, kui ma rahulikult Mary'ga rannas päikest võtsin ja külma siidrit libistasin ja heliseb telefon. Teises otsas räägib keegi segases keeles, et sai mu numbri kelegi Norm'i käest ja et ta läheb täna kalale ja kui ma tööd tahan, siis ta tuleb võtab mu kahe tunni pärast peale, et lähme nädalaks merele. Ma olin hämmingus, sest mina ei tea ühtegi Norm'i ja ainus koht, kust kalur mu numbri oleks võinud saada oli üks lehekülg internetis, kus ma mingi vormi ära täitsin, aga ma ei olnud mitte milleski kindel. Igal juhul tuli kahe tunni pärast uus kõne ja veerand tunid hiljem viskasin oma seljakoti pruuni kastiautosse ja istusin kõrvalistmele - juhiks kapten Tim.

Ma ei osanud olukorrast tõesti mitte midagi arvata, sest makrelli ma varem püüdnud ei ole ja üle kahe päeva järjest laeval vist ka pole õnne olnud olla, aga tuli käia vaatamas, mis värk on. Laev, millel ilus nimi South Seas Daniela, oli umbes 14 meetrit pikk ja 4 meetrit lai, meeskonnaks 52-aastane Smed (pärisnimega Marc) ja 19-aastane Flash (pärisnimega Gordon). Mõlemad head mehed, lihtsalt see kanep meeldis kohe varajasest hommikust kuni hilisõhtuni välja. Kalameestel muide tundub natuke olevat oma salakeel, mis kõlab küll, nagu inglise oma, aga tegelikult konsonante ei kasutata eriti ja räägitakse vaiksemalt, kui peaks. Oli hetki, kus Smed ja Tim peavad vestlust laeva erinevat otses ja mina istun täpselt nende kahe keskel ja mitte ühestki sõnast aru ei saa.

Smed paremal väikest makrelli tõmbamas, Flash vasakul oma kala ootamas.

Niisama pead maha võtmas.

Kuidas püüda makrelli? Esimesel päeval teel kalastuskohta istusin mina Flash'iga ja panime kolm konksu üksteise otsa, sinna külge trossi ja tegime igasuguseid värvilisi torukesi, millega kalu meelitada. Järgmisel päeval panime nende kolme konksu otsa umbes 20-sentimeetrised söödakalad ja kinnitasime trossi 8 meetrise tamiilijupi külge, mis omakorda oli 20-meetrise köie küljes, mis oli laeva küljes. 5 liini oli korraga laeva taga vees ja kui kummirõngas köie otsas sirgeks läks, siis tuligi hakata kohe käsitsi tõmbama. Tim lubas, et "raha on hea, aga tööpäevad on pikad" ja ta ei valetanud. Äratus oli igal hommikul enne päikesetõusu (umbes kella kuuest) ja magama sai raskematel päevadel pärast keskööd. Esimene suur kalapäeva oli pühapäeval, sest Jumal vist puhkas ja ei valvanud nende 178 makrelli üle, kelle me tol korral välja tõmbasime. Kala ise on ilus ja hõbedane, suuremad isendid on mulle lõua alla ja tiri, mis sa tirid, aga need kalad on tugevad võitlejad, kui nad ühel hetkel aru saavad, et ma neid maa peale tahan tuua.

Kui kala on niimoodi toore jõuga laevale vinnatud, sai liin uue sööda, kala kolp sai kurikaga puruks pekstud ja pea otsast ära lõigatud. Oli hetki, kui oli nii kiire, et ei olnud seda aega, et makrell surnuks lüüa enne kui pea maha läks nii et jah olen giljotineerinud ka elusaid elukaid... Esmaspäeva hommikul igatahes olid mul käed nii paisted ja valusad, et ma olin valmis tagasi koju tulema. Selleks ajaks olime lähimast maismaast 110 miili kaugusel ja Balile oleks veel ainult 32 tundi sõita nii et pidin keha tuimaks mõtlema ja edasi töötama. See laev muide on ainus oma firmas, millel need samad kalad, kes püütud saavad, kohe sama päeva õhtul fileeks lõigatakse ja ära külmutatakse (teistel laevadel lastakse lihtsalt sisikond välja ja lükatakse jääga tünni). Smed fileeris, Flash lõikas vereriba ja uimed ära ning mina pakkisin karpi.

178 kala kindlas kohas. Flash'il hea meel.

Igatahes enne minekut ütles Tim, et oleme nädala, aga kui 7 päeva täis sai, ei olnud veel piisavalt kala ja kuidas teisiti, kui pikendati reisi 4 päikesetõusu võrra. Laevaelu iseenesest on tore, muresid on väga vähe, kõht on täis ja ilm hea soe. Ma isegi ei kurtnud, sest tegelikult on ju terve elu aega, et maismaal töötu ja kodutu olla, eksole?!

Igal juhul jõudsin esmaspäeval tagasi, jõin väikese veini ja magasin - ärgates ei saanud keha hästi aru, et miks jalge all ei laineta, kui kogu aeg viimasel ajal on ju päev otsa edasi-tagasi ja vasakule-paremale loksutud. Aga võimas vend nagu ma olen, sain mõistusest jagu ja harjusin ära. Merest on praeguseks jäänud ainult mädanev haav paremal käel, tuimad sõrmeotsad ja kriipsud-kraapsud üle kogu keha. Söön antibiootikume ja lähen homme teen poistega ühe reisi veel, sest mulle tegelikult väga meeldis. Soovitan teistelegi ja kui keegi poistest mõtleb ühel päeval, et peaks Austraaliasse tulema, siis makrellipüük on küll selline toode, mille eest saab raha, saab trenni ja ilusa päevituse.

Ailavju™

Kala veri, soolane vesi ja musklid.

Selline paat.

Miljonivaatega peldik.

Minu töö oli kala nahk ülespoole karpi pakkida.

Üsna suure kala pea (paremal)

Naljaka särgiga vanamees Smed kala ootamas.