Aastaring on täis ja kevad paistab

Trivia meistermeesknd.

Levitage rahu! Ma olen mäe otsas.

Ma ei saa Robdogiga ühendust nii et siin ma istun, suusad ikka veel kapi otsas ja lootus hääbumas. Küllap kõik lõppeb hästi, aga see onu võtab ikka oma aja ja mängib raskesti kättesaadavat.

Siia on saabunud kevad ja nüüd jalutan juba tööle linnulaulu saatel. Üleeile oli vist esimene kord, kui keegi mulle laulis üle kolme kuu. Ilmad on soojad, vahel isegi 10 kraadi kanti, aga lund on nii palju, et teadjamad lubavad ikkagi, et paar nädalat saab veel sõita - kahtlane... See ilm on kahepalgeline muidugi, ma julgeks öelda, et enamus töötajatest on tõbised või haiged, aga ikka käivad tööl, sest kuna see küla on nii väike, siis nii kui haigest peast kasvõi tänaval nähakse, on alati keegi, kes bossidele ära kaebab. See pull mulle ei meeldi. Mul on samas tervis tip-top korras ja tuju veel hea.

Trivial võitsime lõpuks ometi eelmisel pühapäeval esikoha! Jess! Eriti imelik oli see, et küsimused olid säärased, et kõik said hiilata, mitte ainult üksikud meeskonnaliikmed. Auhinnaks, nagu ikka, 2 kannu õlut ja üllatus saladuste laekast - sain koleda oranži särgi. Loll juhus!

Wynston ja Khale niisama

Viimased 2 nädalat on väga kiire olnud tööalaselt, sest siia mäe otsa jõuab nii palju koolivaheaega nautivaid lapsi ja nende rikkaid vanemaid. Need 2 nädalat pidavatki olema hooaja kõige ebameeldivamad, kuna jõukad emmed-issid on ikka sellised printsessid, et ainult nutaks ja jonniks, kui midagi valesti on. Ja muidugi on see hotelli süü, kui nende lapsed võistlustel esikohta ei näpanud. Päriselt!?

Mu tulevik on veel tume. Siin saab hooaeg kindlalt oktoobri alguses läbi, ma seni vist ikka olen siin. Teised kaasmaalased sõidavad 18ndal augustil siit ära Taimaale, sealt koju ja tulevad kuu-kahe pärast jälle tagasi. Ma vist kolin Melbourne'i, sest see linn võitis hiljuti "Maailma kõige elamisväärsema linna" auhinna neljandat aastat järjest. Jõhker! Peab ära proovima! Lisaks tulevad mul sugulased siia. See jätab umbes täpselt kolmenädalase akna hooaja lõpu ja sugulaste lennuki vahele, millega päris täpselt ei oska hetkel midagi peale hakata. Küllab tulevad vastused varsti iseenesest.

Siin on aeg-ajalt üritus "Summit sunset." See on igati tore: võetakse joogid, sõbrad, hea tuju ja soojad riided kaasa, sõidetakse viimase liftiga umbes kell pool 5 tipule nii lähedale, kui võimalik, jalutatakse veerand tundi mäest üles ja oodatakse 2 tundi mäe tipus, kuni päike loojub. Ma 2 korda olen käinud seda tegemas, mulle väga meeldib. Lumise mäe otsast on natuke raske ilusamat asja tahta, kui oranž päikeseloojang. Ja kuigi jope on igati hea, siis süda oli mäe otsas täitsa soe.

Ailavju™

Drew'ga mäe otsas

Kambaga mäe otsas.

Pime aeg on möödas!

Sõime kell 5 hommikul pulgajäätist. Khale, Erki, Charlie, Josh.

Ma ei ole jälle nii ammu kirjutanud, et piinlik. Pean siin oma igapäevase taskumärkmikku appi võtma, et asjad meelest ära ei läheks. Tegelikult olen ma nii noor küll, et mälu peab veel vastu nii et alustame kohe järgmisest päevast pärast viimast postitust.

Kolm känguruburksi.

Olin siis mina tööl rahulikult nagu ikka, neljapäeva õhtupoolik, rahvast väga palju ei olnud, uimasin seal niisama oma tähtsaid asju teha, kui äkitselt 2 tundi enne südaööd ja ausalt pauguga lüüakse tagauks lahti ja hüütakse "TEIL KATUS PÕLEB!" Mis seal's ikka, teatasin oma vahetusevanemale ja siis see paanika algas. See rahvus siin tegelikult peaks oskama tulega ümber käia küll ja ma oleks eeldanud, et evakueerimine on neile kui mitte igapäevane, siis igasuvine... Meie kõigi kaitseks, siis viimane tuletõrjeõppus oli mäe peal toimunud 3 aastat tagasi nii et isegi hästi läks. Igatahes jäeti mulle raadio vastuvõttu ja ma suhtlesin tuletõrjega, kuni teised kõik korruseid läbi jooksid, ustele koputasid ja majast välja ajasid rahvast. Raadiosaatja möirgas oma 10 minutit enne kui majas rahu ja vaikus oli, tuletõrjeonud olid katusele juhatatud ja suitsuvine natuke hajuma hakanud. Tund aega hiljem oli kindel, et tulekahju oli ainult korstnas ja nüüdseks on see piisavalt jahutatud, et rahvas ohutult tuppa magama saaks tulla. Kõik olid üsna mõistvad, aga eks pisut olid meeleolud rikutud nii et juhatus andis 20% soodukat selle öö eest.

Üldine tagasiside oli see, et tuletõrjemehed tegid oma tööd väga hästi, aga hotellitöötajate oskused jäid vajaka. Ma olen nõus! Igatahtes uuriti dokumente ja seesama korsten, kus iga päev vähemalt 8 tundi all tuli on, oli puhastamata nii palju aastaid, et seda ei tahetud isegi välja öelda. Nüüd on puhas, rohkem ei pea muretsema!

Ma olen üsna palju tööl käinud viimasel ajal ja ei ole sattunud oma tavapärastele parma-, trivia ega kontsertiõhtutele. See-eest alles mõned päevad tagasi toimus firma õhtusöök, kus iga kuu saavad kõik 600 inimest kokku, söövad ja joovad natuke ja siis jagatakse loterii kaudu tasuta asju. Sealt saab sokke ja prille ja särke tavaliselt ja iga kord on peaauhind ka. Juulis oli selleks ilus talvejope, mille võitis asiaat, seekord oli paar K2 suuski, mille ma siis ära võitsin. Ma ei teagi täpselt miks ja kuidas see nii planeeriti, et just roheline E04 pilet võidu tõi, aga seal ma siis olin - tuju hea, paar kalleid tuttuusi mäesuuski, null skilli ja 500 inimest vaatamas. Hirmus! Õnneks päästis mu Ski Patrol'i vanamees The Robdog, kes ütles, et ma talle helistaks ja ta ostab need 400 dollariga ära. Ma tahan natuke rohkem, helistan talle homme.

Ma tahan Eesti suve, sõin Känguru esimest korda, tahaks kaissu ja lühikesi pükse kanda! Haha! Märkasin just, et kõik pildid on toas tehtud, nagu ma ei käikski õues. Ausalt olen käinud! Ailavju! Tsau :*

Kaks päeva, 15 inimest ja valmis!

Minu sõbrannad Sasha ja Suki.

August, käes on august!

Seal ma töötan, see ma olen

Auto lükkab lund

Austraalia on tegelikult üks üsna kena koht, isegi talvel. Vahepeal jälle midagi väga suurt juhtunud ei ole, aga natuke on asjad selgemaks saanud. Kui kõik hästi läheb, siis ma rohkem öösiti ei tööta, aga saan päevasel ajal lisaülesandeid ja keerulisi asju, mille eest vastutada. Hooaja lõpuni on jäänud arvatavasti umbes 6 nädalat - saime oma nimesildid kätte! Bossidel on sellised, nagu mul, teistel kleebitakse nimed tühjadele sildikestele. Jess! Puhas võit!

Ilmast siis ka: meil on külm. Kui seekordne jaheduseperiood (teinekord koguni 7 külmapügalat) läbi saab, peaks vist kevad algama. Vihmad, päike, tormituuled - kui seda lund kahe kuuga 2 meetrit sadanud poleks, ei saaks võib-olla nädala pärast kusagil sõita, aga õnneks proovitakse päevad-ööd valged hoida ja kahurid töötavad täisvõimsusel. Siin on rahvast viimasel ajal rohkem, kui meile meeldiks ja kõik nõlvad on liiga kitsad kogu selle kamba jaoks, kes neil sõita tahaks. Osavust on vaja!

Uurisin seda kullakaevanduse asja ka, aga ega see vist jääbki unistuseks. Valitsus oli mõni aeg tagasi seadusi muutnud ja nüüd peab kaevanduses töötamiseks hankima teistsuguse viisa, kui minul on, aga selle saamiseks tuleks kohaliku inimesega abielluda põhimõtteliselt. Mul siin pruuti pole, kellega abiellu astuda nii et tuleb vist oodata, kuni põlevkivi mind kutsuma hakkab, enne maa alla ei saa...

Pühapäeval muide, nagu ikka, oli trivia õhtu ja usu või mitte, tuli uus rekord: 69 punkti 80st ja kolmas koht! Iseenesest ma oleksin sellega rahul, aga kuna seekord olid jälle need küsimused, millele ma peaaegu ühtegi vastust ei teadnud, siis oli natuke kasutu tunne. Igal liikmel on meeskonnas oma ülesanne, ma olin seekord siis motivaator. "What to do" eksole. Auhinnad on seal hästi lihtsad, aga läbimõeldud. Kolmas koht saab ühe kannu õlut, teine koht 2 ja esikoht 3 + vaba valik saladustelaekast.

Laupäeval ma natuke olin kurb, et ma vales riigis olen, sest mõned said abiellutud ju. Minu Karl ja Karola, kelle pidu oli maailma parim olnud. Olgu neil helge tulevik ja palju ilusaid lapsi, mina igatsen täiega! Kibe!

Ja teine tervitus ja õnnitlus läheb Martinile ja Mai'le, kes samal päeval ühte heitsid! Elagu!

Ailavju :)

Jack suitsetab, me Drew'ge oleme peegelduses

Kolmas koht!

Näide pühapäevasest küsimusest. Kes on number 5?