Jõulud lähenevad

Launcestoni tunnus-statüü

Homme saab 3 nädalat Tasmaaniat ja mulle siin meeldib. Kellelgi pole kuskile kiire, mets on roheline, loomad teevad hääli ja linn ei ole mingi säärane linn, nagu Melbourne või Stockholm, vaid pigem nagu väike Tartuke või nii. Alles eile õhtul oli 2 vallabit aeda kinni jäänud ja tatsasid siin ringi.

Kesklinna jõulupuu

Väga suuri muutusi hetkel olnud ei ole, käin endiselt umbes 5 korda nädalas restoranis tööl, sõidan autoga koju ja magan, kuni on aeg hommikul jälle jooksma minna. Olen tutvunud paljude uute inimestega ja ükspäev käisime Drew, Jacob'i, Sarah ja Emmie'ga kalal, kuhu ma muidugi oma hea peaga unustasin fotoka kaasa võtta, aga ega paljust pilti teha polekski olnud. Kaks kala jäid põhjaõnge külge kinni ja mõlemad sealt ookeanist välja tõmmati, aga ma ei olnud päris pahviks löödud... Lubati, et järgmine kord läheb paremini, aga ega ma siin nooremaks ei jää.

Teisipäeval sõidan nädalaks siit saare pealt ära, et Mount Bulleris väike tööots teha. Pisut olen põnevil ka juba, sest suurlinnas pole ammu käinud ja seal üleval peaks päris hea soe olema. Tagasi tulles peaks algama ka õunte harvendamise hooaeg ja siis saan oma farmipäevad ära teha, aga hetkel on see natuke tulevikumuusika, kuna täpselt ei tea kuidas need asjad jooksma hakkavad.

Laupäeviti muide käin squash'i mängimas siinsete poistega ja eile juba võitsin paari neist oma euroopapärase loova mängustiiliga - ja siis sain räigelt pähe. Siia muide on jõudnud uudised, et Eesti on tekitanud mingisuguse e-residency asja, mida kõik endale taodelda saavad. Ma ei teadnud sellest midagi, kuni restoranis küsiti, et kust ma pärit olen ja vastuse "Eestist" peale sain jutu, kuidas telekas oli olnud pikk nupuke selle asja kohta. Uurisin ja puurisin, Peku ei teadnud midagi... Igatahes midagi toimub, mis Austraallastele miskipärast meeldib.

Elu on päris ilus ja ühtegi halba sõna pole öelda. Mu libaperekonda kuuluvad ema Wendy, isa Leo, vend Todd ja Drew. Lisaks on veel 2 venda Joshua ja Lindsay, aga nemad elavad omaette Launcestonis nii et me igapäevaselt ei kohtu, aga ka nemad on sümpaatsed.

Lisaks käisin täna verd andmas esimest korda Austraalias. Minu veri oli väga hinnatud, mu veenid olid paremad, kui blond pikka kasvu Kristy kunagi varem näinud oli ja pool liitrit verd kadus mu kehast impressiivse 5 minuti ja 27 sekundiga. Väga hästi läks!

Kahjuks olen ma unustanud peaaegu terve viimase nädala oma fotoka akut laadida ja kuigi see hetkel täitub energiaga, siis ma ei ole üldse nii palju pildistanud, kui oleks tahtnud. Luban end parandada. On seal keegi soovib mulle saata jõulutervitusi? Mu aadress on 308 Windermere Rd, Windermere, 7252 TAS, Australia ja ma olen siin ilmselt jaanuari lõpuni. Ailavju™

Säärane part paterdas aias.

Mina niisama pärast squashi.

Külaelu ja varajane jõulukink

Kohalik autopark. Üks on Todd'i, üks on Drew ja üks on minu.

Ülehomme saab nädal täis Tasmaaniat ja mulle siiani väga meeldib. Ilm on olnud lihtsalt imeline, kant on imekaunis, tööl pole viga midagi ja vaba aega on palju. Mainin siia vahele, et nagu Tasmaaniale kombeks, siis õhk on jahe, aga see päike lihtsalt kõrvetab, sest õhk, mida soojaks kütta, on nii puhas, et isegi päikesekiir läheb sellest läbi. Käin hommikuti ikka jooksmas ja kuna Drew vend Todd oli omal ajal jõumees, siis iseenesest on kohe mu toa ukse taga üsna mõistlikku suurusega jõusaal. Seda väga ei kasuta, aga kui peaks tahtmine tulema, siis saab. Kangid, rattad ja kõhulihase pink, raudlatid...

Melbourne'i lunapargis.

Töötan restoranis Larceny, mis on kohaliku nelja tärni hotelli põhiline toidukoht. Hommikuti saavad inimesed sealt keedumuna, röstsaia ja müslit, aga õhtul tulevad päris kokad kohale ja ehitavad nii head toitu, et minulgi jääb vahel suu lahti. Restoran ise on väike, seal on 15 lauda, aga täielik peen teenindus koos pika ooteaja ja kolme käiguga. Ma olen veel lihtteenindaja, kuigi lubatakse, et üks vahetusevanem lastakse lahti nii et saaks kandideerida küll. Poleerin seal õhtuti klaase ja nuge-kahvleid ja seejärel sõidan 20 minutit koju.

Ostsin eile auto omale! See on 1994 aasta Hyundai Sonata ja maksis hädised 800 dollarit. Autol on olnud üksainus omanik, kelleks oli vanem naisterahvas, kes nagu tüdrukud ikka, hoolitses selle auto eest kõik need 20 aastat väga hästi. Mehhaaniliselt tip-top korras, aga kuna Tasmaania päike on karm, siis värv pisut koorub ja külg on võtmega üle tõmmatud ja ühe külje peal on mõlk väidetavalt kurikast. Tädi ütles, et ta oli selle auto peaaegu ära unustanud, aga nüüd kevadisi aiatöid tehes avastas, et see toob ikka väga-väga palju halbu mälestusi meelde inimestest, kes kere ära rikkusid ja tuleb maha müüa. Ühesõnaga sain väga väga odavalt väga heas korras auto, mille ülevaatus kestab veebruari lõpuni. Mul on hea meel! Väga naljakas tädi! Seni veel mõnus auto! Elektriaknad, manuaal, kliimaseade, äärmiselt avar salong... Tädi ostis endale Lexuse lihtsalt nii et see vana Sonata jäi üle.

Täna hommikul sõitis kogu pererahvas Sydney'sse loomaaeda kokkutulekule, seega ma valvan siin üksinda kogu majapidamist, toidan kasse ja kastan ürdiaeda. Üks Islandi mees, kelle nimi kõlab umbes, nagu "aieer," värvib elutuba, aga mul siin aiamajas kena pikutada. Nii peaks see kestma esmaspäeva õhtuni, kuni ma oma peene sedaaniga kõik lennujaamat jälle peale korjan.

Rohkem vist hetkel uudiseid ei olegi, ma proovin nüüd esmaspäeval endale kusagil viinamarjaistanduses või kanalas famritöö leida ja edasi peaks lihtne olema. Ailavju™

Selfie hobusega. Imesile loom.

Minu Hyundai. Väidetavalt helgib kolmes toonis, ise on roheline, nagu päikeseloojang.

Tagasi lõunasaarel.

Naabrimees mul hobune.

Kui ma mai lõpus siit Tasmaaniast lahkusin, siis ega ma ausaltöeldes ei uskunud, et ma siia kunagi tagasi tuleks. Aga vahi-vahi, kus saatus mängis vingerpussi! Ärkasin esmaspäeva varahommikul natuke peale nelja ja panin kohe lennujaama poole ajama, et kõik hästi läheks. Sõit sinna sujus, aga miskipärast võttis kõik rohkem aega, kui oleks pidanud. Jõudsin oma pagasit ära andma niimoodi, et naine hüüdis "6:50 to Launceston" ja ma ütlesin, et mina ja ta pani pärast mind lindi ette, et keegi teine tulla ei saaks. Avastasin, et assa mait, lennuk lähebki 35 minuti pärast, tegelikult ongi kiire.

Aga andsin oma seljakoti ära ja liikusin edasi turvakontrolli, kus "juhusliku valiku" tõttu oli vaja mu käsipagas lõpuni lahti harutada, et sealt drooge otsida ning pärast kokkupakkimist sai minust "juhusliku valiku" tõttu inimene, kelle peal oli tarvis sooritada lõhkeainete skänneering. Ja siis juba pidin jooksma...

Ka nemad on tip-top korras.

Õnneks oli tunniajane lend täpselt paras, et lennuajakiri läbi lugeda ja Drew tuli mulle autoga vastu, et tuua ära enda poole, ise tööle minna ja mind Launcestoni peale laiama lubada. Ausalt, siin linnas on aeg viimased 6 kuud seisnud, sest mina ei näinud mitte ainsatki asja, mida varem poleks olnud. Igal juhul sain Drew papsi Leo'ga koju tagasi ja hängisin siin, kuni algas õhtusöök kolmele (mina, Leo ja Drew ema Wendy). Natuke kartsin, aga nad on ikkagi päris head inimesed tegelikult.

Melbourne'ist oli muide päris kurb lahkuda, aga ma arvan, et kuna Mary pigistas must välja nõusoleku "jõuluks sikspäkk," siis paremat kohta, kui siin Tamar'i jõe ääres selle täideviimiseks pole. Käisin hommikul jooksmas, nii raske pole see tegevus kunagi varem olnud. Kauaks ma siia jään? Ei teagi öelda, ilmselt jaanuarini, kui kõik hästi läheb. Lähipäevil peaks endale taaskord auto hankima, kuna linn on 20 minuti kaugusel ja siis saaks juba ka farmipäevade peale mõelda.

Neile, kes kursis ei ole, siis Austraalia valitsus annab working/holiday viisa üheks aastaks ja kui selle aja jooksul teha 88 päeva kuidagigi põllumajandusega seotud ja/või keset mittemidagit tööd, saab täita taotluse, et viisat aasta võrra pikendada. Mina korjasin 69 päeva õunu nii et 19 on vaja veel kusagilt välja võluda. Hetkel vist mujalt, kui viinamarjaistandusest tööd ei leia...

Täna on ka esimene tööpäev ja Drew ütles mulle nädalake tagasi telefonis, et töövormiks on "ülikond ilma pintsakuta," aga unustas öelda, et ta mõtleb ikkagi musta ülikonda. Seega mu imeilusad uued väikeste triipudega hallid viikarid jäävad vist kasutamata! Pagan!

Siin maakohas on seni veel väga mõnus. Ailavju™

See aken vasakul eesmises nurgas tumedas majas on minu toa oma.

Minu tuba. Lihtne, aga ikkagi praegu kodu.

Gerdal oli sünnipäev ja sõime lõunat.

Hästi lühidalt oktoober - luban rohkem kirjutada

Räägitakse, et Melbourne'is elamine on halb, sest see rikub iga teise linna ära.

Mütsidega

Läks kuu aega aega enne kui ma suutsin leida inspiratsiooni, motivatsiooni ja vaba aega, et siia midagi kirjutada. Natuke on piinlik ka, aga ma olen tõesti peaaegu iga päev olnud ideaalne turist. Vähe on asju, mis veel nägemata on ja kuigi pilte kõigest praegu siia üles ei pane, siis palun uskuge mind, et see linn on imeline! Väidetavalt on tegemist maailma elamisväärseima linnaga ja pärast nelja nädalat ringi vahtimist, kõndimist, puhkamist, suhtlemist, pidutsemist ja kõike, mis nende asjade vahele jääb, olen ma valmis ütlema - nõustun.

Kõik algas oktoobri alguses, kui ma naasesin läänekaldalt, kuhu praguseks on ennast sisse seadnud Juss (tervised talle). Asusin elama kohalikku kesklinna backpackersisse nimega Nomads ja seal olen ma siiani, kui aus olla. Maja on suur, toad on avarad, elan nelja nariga ehk kaheksa inimesega toas ja otseselt ei saa kurta. Viimati, kui mul oli tuba päris endale, oli tegelikult kodumaal jaanuaris ent kuna harjumiseks on aega palju olnud, siis ei oska enam väga puudust tunda. Alguses hängisin enamasti oma sõbranna Mary'ga ja tegime kahe nädalaga läbi põhilised turistiatraktsioonid.

Come to me - Dreamworks'i näitus

Joonised...

Nagu ikka sai käidud kohalikus loomaaias ja akvaariumis - esimene neist on siin ülehinnatud, teine on absoluutselt imeline koht. Samuti sai üle vaadatud tasuta ja tasulised muuseumid, jalutatud nii palju kui võimalik mööda linnatänavaid ja äärelinnau ning sõidetud autoga ümber kogu Melbourne'i. Siin linnas on nõnda, et nimi kuulub ainult kesklinnale tegelikult, aga igas suunas on umbes 60 km äärelinna nii et kokku on üsna imeline kombinatsioon üksuseid, mille vahel toimib ühistransport ja kõik riiklikud teenused.

Mina-suga-enam-ei-räägi loomad

Ma kõigest ei räägi ja kõiki ülesvõtteid ei näita, sest ma arvan, et siia peaks päriselt ühel hetkel täiesti ise tulema mõneks nädalaks. Soovitan soojalt! Igal juhul oli kogu selle kaemise käigus seljakotis seesama CV, mille olen saatnud nii zoosse, kõige peenematesse hotellidesse (Crown, kus Mary nüüdseks töötab, ja Hilton) ja paari viie tärni restorani. Kord kohvi ostes tuli itaallasega jutuks, et tööd veel pole nii et jätsin oma "rezümee" ja olen praeguseks 5 päeva töötanud kohvik-catering-restoranis Kartel, mis asub südalinnas Little Collins'i tänaval. Koht on ärimeestele mõeldud ehk on avatud E-R, 7-17 ja minu töö on nii anda kohapeal inimestele süüa kui ka tegeleda kullerteenusega. Seal on väga tore, eriti kui tegus on, aga täna hommikul teatasin neile, et pärast reedet ma enam tagasi ei tule, aga sellest lähemalt ülejärgmises lõigus. 

Tavaline raamatukogu.

Saabus siia ka mu õde Tuuli ja tema peigmees Jamie, kellele leidsin natuke petuskeemi teel kaheks ööks soodsa hinna eest hotelli ja sealt otse kolisid oma koju. Nagu siin linnas kombeks, siis (kuigi täiesti südalinna on 2 rongipeatust) ei ela nad Melbourne'is, vaid South Yarra's, sest postiindeks on teine. Mõlemad on kenasti sisse elanud ja armastavad linna - järgmine loogiline samm on leida töö ja saada osa kõigest, mis siin pakkuda on. Kultuurimekana on siin iga jumala päev mingi festival, kontsert, näitus või pidu, millele ei tohiks kunagi ei öelda, aga ajanappuse tõttu pole isegi mina kõikjale jõudnud, kuhu tahaks.

Täna on kolmapäeva õhtu ja mul on veel kaks tööpäeva Kartel'is, täna hommikul teatasin neile, et ma uuel nädalal enam tulla ei saa, kuna sain Tasmaaniast pakkumise, mis aitab mul kogu elu lihtsalt rööpasse seada. Minu sõber Mount Bullerilt helistas mulle paar päeva tagasi ja pakkus tööd Launcestoni kohalikus peeneimas restoranis tasuta elukoha ja väga mõistliku tunnipalgaga. Miks see mulle imponeerib? Mul on veel 19 päeva farmitööd teha, et mingigi võimalus oleks siin Melbourne'is ja Austraalias pappi kokku ajada. Ütlen vahele ära, et Lõuna-Ameerika on endiselt silmapiiril ja plaanis, aga siin ei ole ka üldse halb. Drew'ga on kokkulepe, et töötan temaga 2 kuud õhtustes vahetustes, mis peaks mulle andma piisavalt aega, et korjata puuvilju või õppida päris veini tegema. Ehk esmaspäeva õhtuks pean jõudma taaskord sellele Jumala poolt pisut hüljatud saarele, et kahe kuu jooksul teha endale nimi ajalooraamatutes.

Loomulikult on kahju Melbourne'ist lahkuda ja jätta siia nii Tuuli, Mary, teised Eesti sõbrad-sõbrannad, Paris ja teised Bulleri inimesed, kõik hostelis kohatud sõbrad-tuttavad ja mitte näha ka oma Moonat, kes kahe nädala pärast saabub, aga mulle tundub, et see on enda vaatevinklist ainus õige asi ja ma tulen siia kindlasti tagasi.

Igal juhul, luban, et mu järgmine postitus tuleb järgmisel nädalal ja seda juba taaskord päikselisest ja jahedast Tasmaaniast. Pean hakkama tihemini kirjutama, sest asjad ununevad ja tean omast käest, et pikki postitusi on ilge *uss lugeda... Ja pilte... Saab. Ailavju!

Tuuli oli jõudes väsinud.

Väike elevant upub.

Joonistavad multifilme.

Mary taga on veel kalu peidus.

Ekskursioonil.

Tegi lühikeseks ehk St Kilda Luna Park - money come.