Ekspeditsiooni lõpp ja Darwin 1

Kohaliku kõrgkultuuri kunst üle-eelmisest sajandist.

Krokodill looduses.

Kui nüüd kohe jätkata eelmise postituse lõpust, siis mehhaanik vaatas auto üle ja ütles, et sellel pole mitte midagi viga ja et ta ei kujuta ette, mis see põhjus võis olla, et ta välja suri. Noh, mis seal's ikka, surusime kätt, ütlesime aitäh ja käisime vaatasime Kakadu rahvuspargis veel natuke ringi. See on ikka selline park, kus võib vist mitu nädalat järjest lihtsalt ringi naudelda, aga ütlen kohe ära - vaja on Jeep'i. Nägime koopaid, jalutasime ringi ja siis ühel hetkel oli viiemeetrine krokodill meist otse üle jõe. Käe tõmbas värisema ja hirmus oli küll, aga jumal tänatud et ta laisk oli. Mary tahtis muidugi kohe kividega loopima hakata, et see end liigutaks.
Jalutuskäigud tehtud võtsime siis suuna Darwini peale ja jõudsime peaaegu poolele maale, kuni auto üle kuumenes. Tund aega jahtumist hiljem olime taas teel - Darwini linnatuleb horisondil sillerdamas... Jõudsime õhtupimeduses ja tuli välja, et 2 hostelit olid täis, aga kolmandas juba anti lootust ja lubati kolmeks ööks jääda. Youth Shack oli selle õudse koha nimi ja sinna ma enam tagasi ei lähe. Hetkel elan ühes majutusasutuses, millest Internetis mitte midagi ei teata. Leidsime selle lihtsalt linnas ringi uitades ja see on üks veider koht: inimesed elavad maja taga telkides (mõni juba kuuendat kuud), samas kui voodikoht majas sees maksab sama palju. Toredad hipid, kes õhtul ikka end pilve tõmbavad, aga kui hommikul tööle on vaja minna, siis lähevad ka.

Maod purgis.

Tööd mul veel pole, aga kui aus olla, siis ega ei taha ka. Ma olen muidugi siin kandideerinud ja proovinud ja pärlilaev on endiselt veel võimalik, aga suuri pingutusi veel teinud ei ole. Küll jõuab, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb. Põhilised muuseumid on külastatud ja vaatamisväärsused nähtud. Kui midagi nüüd erilisena välja tuua, siis Põhja-Territooriumi Muuseumis juhtus meil nii, et üks onu ütles, et tahate tulla meie salajasse lattu asju vaatama. Seal tagatoas oli bioloog, kes näitas ja rääkis - üldiselt olid hiiglaslikus laos lihtsalt konserveeritud kõik taime-, looma- ja kalaliigid, mis siia maakonda jäävad. See oli väga põnev!
Mainin ära, et on jah väga palav. Päevast päeva lõõskava päikese käest üle kolmekümnekraadises kuumuses teebki inimese natuke laisaks. Mul on ilus päevitus see-eest ja see sotsialiseerumine on viinud asjad nii kaugele, et tegelikult vist lähen teisipäeval ja aitan ühte kalalaeva tühjaks laadida. Pöial on pihus! Juttude järgi peaks see ilm siin tegema nii, et kuni oktoobrini läheb järjest palavamaks ja niiskemaks ning siis hakkab ühel päeval kell 3 pärastlõunal sadama, sajab umbes 12 tundi järjest ja siis uuesti järgmisel päeval kell 3. Vist on natuke selline loodusime, mis tuleb oma silmaga kord elus ära näha. Kohalikud sellest linnast väga sillas ei ole muide, ütlevad et kole väike ja nii palav ja nii halb, aga ära ei taha ka kolida.

Ma lähen nüüd botaanikaaeda avastama, sest pühapäev on puhkepäev. Homme hommikul pean natuke asju ajama, sest see auto suri ära ja on viimased 4 päeva oma katkise jagajaga mehhaaniku juures olnud. Uus jupp maksab $600, aga ma leidsin ühest romulast väga heas korras toote $110'ga. Ilge n*ss on ikka nende autodega, ma varsti enam ei jaksa.

Olge tublid. Ailavju™

Ilus loodus.

Kivi augus uhmerdati seemneid.

Mindil'i ranna päikeseloojang.

Auto läheb mehhaaniku juurde.

Nagu Tomb Rider'i filmis.

Mary roheluses.

Päris sõjalennuk.

Tavaline laupäev.

Ekspeditsioon põhja - vol 3 ehk teekonna varajane lõpp Jabiru's

Mees, kes rajas linna, mis 30 aastat hiljem kinni pandi.

Räägin inimestele püüton Honey'st

Võtan siin põhimõtteliselt terve nädala ühte postitusse kokku, aga praegu ei jää muud üle. Asusime siis neljapäevasel päeval kuurortist teele lootuses, et järgmisel päeval saab Austraalia keskpunktile üsna lähedal asuvat linna Alice Springs väisata. Saigi ja tuli välja, et see on täis põlisrahvast, nende kaheldava väärtusega kultuuri, lennundusmuuseumi ja roomajate keskust. Sügavat muljet mulle ei jätnud selle päevaga, mis me seal veetsime nii et pikalt sellest ei kirjuta ka. Mainin ära, et seal asutati "maailma väikseim suur lennukompanii" Connellan Air ja et roomajate keskuses sai katsuda sisalikke ja madu.

Ossikükk väikese rehviga.

Sõitsime siis natuke maad linnast välja ja magasime puhkealal, kust hommikul suure hurraaga mõtlesime, et jõuame tervele maailmale ringi peale teha, aga näed võta näpust. Oma 300km eemal tuli välja, et autol ikkagi on üks kumm teistest erinev ja kuna ta kulus teisiti, siis läks nigu nipsti katki. Õnneks oli keegi Rusty oma tungrauaga lähedal ja pani alla meie varuratta. Muidu ei olekski midagi hullu olnud, aga lähimasse rehviparandusse oli veel kõvasti maad ja varuratta kiirusepiirang 80 km/h tõmbas tuju kehvemaks. Samas oli teada, et üks kumm ikka sel teel purunema peab nii et läks vist veel isegi hästi.
Teel Tennan Creek'i nimelisse väikelinna oli vaatamisväärsustest teel Devil's Marbles ehk erosioonist tuhandete aastate jooksul täiesti ümaraks lihvitud ja üksteise otsa pandud pallid. See loodusime oli isegi vaatamata õnnetule autoolukorrale väärt ikka 8 punkti kümnest. Järgmine peatus oli kohas, kust väidetavalt lendavad UFO'd üsna regulaarselt üle, aga ega seal muud ei olnud, kui teeäärne kohvik ja pildistamisvõimalus.

Devil's Marbles'i rahnud.

Kui siis jõudsime lõpuks Tennan Creek'i tuli välja, et ega ükski koht selles maakülas nädalavahetusel rehve ei vaheta... Nagu väikelinnale kombeks, siis kui korraks oma Eldorado motellipidajale kurtsime, ütles tema, et tal naine on kohaliku Bridgeston'i omaniku sõbranna ja küllap ikka saab pühapäeval asja korda, et ta hommikul helistab. Noh ja pärastlõunaks oligi tutt-uus $140 kumm all ja reis võis sujuvalt jätkuda. Kõrbes on hindadega niimoodi, et neid kusagil eriti väljas ei ole ja üsna kokkuleppel. Kuigi korraks tundus see liig kallis, siis tegelikult oli see ikkagi läikivmust ja imeilus.
Sealt edasi oli peatuspaigaks natuke suurem koht nimega Katherine, mille ümbruses on peidus üks 350 miljoni aasta vanune koobas (pilte ei saa, sest pime oli) ja mitu kuumaveeallikat nii et linn on nagu meie Värska. Rõõmuga ligunesime seal vees ja passisime aboriginaalide kunsti ning võtsime päikeseloojangul suuna Austraalia suurima ja kõige ilusama kaitseala ehk Kakadu Rahvuspargi poole.

Selline film on olemas väidetavalt.

Mary'ga soojas allikas.

Imeline floora ja fauna on põimitud läbi veekogudega tiikidest laiade krokodille täis jõgedeni ja ligi 40-kraadine kõrbekuumus moodustavad kombinatsiooni, mida on raske sõnadesse panna. Seal soovitatakse käia neljarattaveolise masinaga, sest siis näeb ilusamaid kohti ka. Esimesel ööl muidugi suri auto ka ära, aga hommikuses päikesevalguses sain aru, et akul oli klemm lihtsalt lahti. See oli esimene kord, kui süda autoprobleemide pärast tukse vahele jättis. Aga polnud viga midagi, järgmisel päeval parkisime sinna, kus kaherattaveolisega enam edasi ei saanud minna ja hääletasime pargi kroonijuveeli ehk Maguk'i joa juurde. Jahutus on see, mida selles kuumuses vaja on ja suplemine mägedest tulevas vees tegi tuju heaks ja hinge rõõmsaks. Sõitsime siis Gagadju Lodge'i, mis peidab endas avaliku tasuta basseini- ja dušikompleksi, lisaks bistroo hea parema ja külma õllega.

Sinna see suri.

Ja kui kõik tundus olevat imetore, siis 30 kilomeetrit enne pargi kesklinna Jabiru't sai Rodney'l jaks otsa ja täiesti teadmata põhjusel jäi mootor seisma. Ainus ime, mis sündis oli too, et kohalikud pargivahid nägid meid ja ütlesid, et nemad ei oska seda parandada ja võivad meile puksiiri järele saata. Ega ei jäänud muud üle ja lõime käed, et poole tunni pärast on $300 puksiir järel ja veab meid mehhaaniku juurde. 2 tundi hiljem ta siis saabus...
Siin Jabiru raamatukogus ma nüüd istungi, sest õues on väga palav (siin on konditsioneer), siin linnas ei ole absouluutselt mitte midagi teha ja vaadata ning mehhaanik, kes arvas, et auto parandamine on võimalik ianult Darwinis, kuhu puksiir maksab $1100, on hõivatud kuni pärastlõunani, et pilk peale heita. Üsna nutune olukord, sest Darwin ja ekspeditsiooni lõpp-punkt on hädise 2,5 tunni kaugusel ja see auto ei ole seda väljaminekut väärt.

Ehk on šanss, et nad ikkagi suudavad midagi ette võtta, aga hetkel tundub, et tuleb see Mazda 626 siia romulasse jätta ja bussiga edasi sõita. Ma olen natuke murtud ja õnnetu!

Ailavju™

Lükkasin Devil's Marbles'is kivi pooleks.

Mina niisama.

Väike oja keset mittemidagit.

Vee all habemes.

Istun oma 60 meetri kõrgusel.

Oleme UFO'd.

Maguk'i joa juures ujumas.

Lähen pruuniks

Ekspeditsioon põhja - vol 2 ehk Uluru ja ümbrus

Mina keset Austraalia "bush'i"

Kata Tjuta ehk Olga'd.

Pean hakkama nüüd meenutama, kas, kus ja millal need asjad juhtuvad, sest internetti siin riigis igal poole pole, hea kui telefonil levigi on. Jõudsime pühapäeval Ayers Rock'i kuurortisse ja veetsime seal aega neljapäevani. Nagu mainitud sai, siis on seal ümbruses teha nii mõndagi ja iga päev sai tubli 15km kusagile poole jalutatud. Päev pärast Uluru ringi käisime vaatamas Kata Tjuta müstilisi moodustisi, milleks on kümned punased kuplilaadsed moodustised, millede kõrgused on põhilisest kivist ikka vähe suuremad. Mingil salapärasel põhjusel ei ole see ala üldse nii püha aboriginaalidele ja seal võis kivide otsas ronida ja turnida ning igal pool ringi liikuda. Tahvlite järgi nad ikka käisid seal istumas ja jutte vestmas, aga ei midagi erilisemat. Väike viie tunnine ring seal vahel ja õhtuks päikeseloojangut nautima.

Kivide vahe.

Võib-olla olete kuulnud lugusid sellest, kuidas Uluru värvi muudab ja pean nõustuma faktiga, et loojangu käigus läks kivi sujuvalt erkkollasest tumehalliks - müstiline olukord. Kokku annan sellele päevale mõne punkti rohkem, kui eelmisele, sest jalutuskäik oli vähe põnevam, loojang hingematvam ja õhtusöögipuhvet äärmiselt meeldiv.
Edasi Kuninga kanjonisse, mis oli meelierutavalt sügav ja ilus. Matk ümber selle võttis enamuse päevast ja edasi-tagasi sõidu peale läks veel oma 5 tundi. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, siis see kanjon on kõige parem osa Austraalia keskmaast. Sel ajal sai meie punane Mazda küll kõvasti tolmu ja vatti, aga liikus edasi täiesti probleemideta. Kuidas aga see ratas katki läks ja kuidas ma hetkel Jabiru's kinni olen, peab natuke pikemalt kirjutama. Küll jõuab, sest tsivilisatsioon nimega Darwin on praeguseks ainult 240km kaugusel, aga sinna saada tundub raske, et mitte öelda võimatu.
Vaadake pilte, ma panen ühe postituse veel. AIlavju™

Jalutusseltskond.

Loojang Austraalia põhiatraktsiooniga

King's Canyon - vaade kõrgemalt.

Vallutatud.

Kanjoni kõige ohtlikum koht.

Salajane veesilm.

Seal ääre peal on ülemine pilt tehtud.

Ekspeditsioonil põhja - vol 1

Panoraam - sõidan autoga, vaade säärane.

Hoiatan ette, et see postitus on pikk. Alustan nüüd: Teisipäeva hommikul magasime sisse, sest plaan oli istuda rooli kell 10, aga näed alustasime pool tundi hiljem. Ega kiiret polnud nii et võtsime suuna Melbourne'ist Adelaide'i peale ja tegime esimese peatuse Bellaratist, kus Steve'i perekond elab. Temaga kohtuda kahjuks seekord ei jõudnud, sest Adelaide on oma 800 km kaugusel ja ilus punane Mazda, keda hüütakse Rodney'ks, pidi koos reisiseltskonnaga edasi liikuma. Nagu ülemiselt pildilt näha, siis tee peal suurt midagi vaadata polnud, sest kahel pool teed oli lihtsalt tuim loodusetu punane kõrb.

Adelaide'i jõutud, magasime autos ja vaatasime järgmise terve päeva selles Austraalia suuruselt viiendas linnas ringi. Ilus koht ja kui keegi on kuulnud lugusid Adelaide'i kirikutest, siis need on kõik tõepõhjaga - igal nurgal ja igast punktist üle tee on üks. Kiire muuseum, kust sain teada, et see aborigeeni kultuur on ikka täiesti algeline ja maiade või inkadega seda võrrelda ei saa. Nad ärkavad hommikul üles ja hakkavad tapma, et hõim saaks süüa ja siis jalutavad teise kohta, et seal veel keegi ära tappa ja natuke vett juua. Uus parkimiskoht ja teine öö autos. Mõnus! Mulle jättis Adelaide hea mulje ja kui ma ühel päeval sinna tagasi lähen, siis ega õnnetu poleks.

Kohalik muuseum Uus-Guinea näomaskidega.

Sama loojang, sama koht.

Päikeseloojang äärelinnas Glenelg.

Kosmoselaev filmist Pitch Black.

Kuna Mary'l lube pole, siis ma tal palju sõita ei lase, mis tähendab, et kui väljasõit on kell 8 hommikul, pean mina valmis olema. Käisime turul varusid täiendamas ja plaanisime sõita ome 600 km eemale Port Augusta'sse. Selle tee peal ei olnud tõesti mitte midagi, tegime lõunapausi ja parkisime kohaliku bensiinijaama ette ja kõrvale, pesime põõsas hambad ja magasime hommikuni. Seal suurt midagi ei juhtunud ja mitte millestki polnud pilti ka teha. Lihtsalt tuim väike linnake teel Adelaide'ist ära. Päikeseloojang oli ilus ja kohalik toidupood mõistlik ning bensiin veel mitte liiga kallis. Hommikul nägime esimest silti, mis ütles Darwin vasakul ja sinna läksimegi. Järgmise peatuseni oli teadmata kogus maanteemeetreid. Tee peale jäi koht nimega Woomera, mis loodi aastal 1947 et britid ja austraallased saaksid kõrbe poole raketikatsetusi teha. Vaatasime seal ringi ja sõitsime kuni päikeseloojanguni põhja proovides lõpetada päev opaalipealinnas Coober Pedy.

See on keset kõrbe ja inimesed elavad maa all, sest suvel on õues tuim 50-kraadine leitsak, aga koopas üle 25 kraadi see temperatuur ei tõuse. Istuvad siis oma maa-alustes elamutes ja käivad iga mees oma augus värvilisi vääriskivisid kaevamas. Sealt on pärit ka mitme maailmalõpufilmi viimased kaadrid ja filmimehed jätavad vahel oma tavaari sinna maha nii et kosmoselaev kesklinnas on täiesti tavaline nähtus.

Lõuna maanteel.

Mary autoga Coober Pedy lähistel.

Täiesti sirge tee.

Nukk kodukoopas.

Päikeseoojang kõrbes.

Ja nii vist ongi - järgmine päev tõi meid juba läbi ülejäänud mittemidagi otse Uluru ehk Ayers Rock'i, nagu valge mees seda kutsub, juurde. See kivi on ikka üks veider toode, sest ta ongi hirmsuur, 2/3 sellest on maa all, ise on rauast tehtud ja ümberringi on maa täiesti lame - järelikult ufod kosmosest tõid. Ja kuigi tegelkult ikkagi lubatakse sinna otsa ka ronida (väidetavalt keelati see mingil hetkel ära), siis peab lihtsalt ilusat ja tuulevaikset ilma ootama. Kuna Austraalia valitsus andis sealse maa niiöelda tagasi põlisrahvale, siis saavad need mustanahalised otsustada, kes seal astub, kes seal istub. Ayers Rock'i kuurortis töötavad meil Sven, Triin ja Nastja, kellega varem siin-seal kokku on saadud ja pulli tehtud. Veedame paar ööd nüüd siin nende tasuta katuse all ja vaatame natuke kas ja kus siin mehetegusid korda saab saata. Jalutuskäik ümber kivi on 10,6 km ja see on nüüdseks tehtud. Siin lähedal asuvad veel paar loodusimet, nagu Olgad ning Kuninga Kanjon, aga nende juurde tuleme siis, kui need nähtud on.

Saadan tervisi kõigile lugejatele ja tänan ette-taha neid, kes vaatamata pikkadele pausidele siia ikka tagasitee leiavad. Habeme kasvatamine väga hästi välja ei tule, aga õnneks on veel aega enne kui päris tsivilisatsiooni jõuame. Ma alla ei anna!

Ailavju™

Mina tüdrukutega.

Säärane see kivi on.

Radiridiraa kõnnime mööda punast liiva.

Taas algab päev - olen töötu

Ingel Melbourne'is.

Kõik algaski sellega, kui teisipäeva hommikul oli mul tööl viimane vahetus ja sõitsime praamiga mandrile, autoga Mackay'sse ja veetsime seal väljasurnud kaevanduslinnas öö, et hommikul varakult soodsalt Melbourne'i lennata. Mõeldud-tehtud ja pärast kiiret šopingut sai ööseks Angela juurde magama mindud. Reisisin koos Katy ja Steve'iga, kes mõlemad pärast puhkuse lõppu ikkagi sinna saarele tagasi läksid.

Melbourne on endiselt imeline linn, aga ei olnud aega seal kaua passida, sest lumi sulab Austraalias kiiremini, kui teda juurde sajab ja neljapäeva pärastlõunal saabusimegi kõrgele Bulleri mäe otsa, kaasas sokid ja mütsid ning ööbimiskohaks imetore väike hütt nimega Sundowner. Järgmised 2 päeva möödusid välkkiirelt mäest alla sõites ja vahel väikese õlle kõrvale muljetades. Imetore oli korraks tagasi seal olla! Kuigi lund oli vähem kui viimati, sai mõned vanad sõbrad nagu Paris, Cameron, Jack ja Sheree ikka üle vaadatud.

Lumelaud on nagu rattasõit ma ütleks - võtab küll mõne minuti aega, aga pärast seda poleks nagu päevagi ilma sõitmata vahele jäänud. Tegin oma elu esimese kiire hoo pealt 180 ja kui Damien'iga võidu Little Buller Spurs'i mäest alla sõitsime, siis jäin ainult meetri maha, sest ta ei lasnud mind mööda! On ikka... Muidu on seal kõik sama koha peal, mõned väikesed muudatused siin-seal, aga ei midagi traagiliselt suurt. See 4 päeva seal mäe otsas oli rohkem selleks, et Daydream'i kambaga veel viimast korda koos olla enne kui: mina sõidan põhja, Lauren ja Damien Euroopasse, Olivia jäi Bullerile, Katy läks tagasi saarele, Steve Bellarat'i ja sealt edasi saarele ja Angela jäi päriseks Melbourne'i.

Plaanisin alguses ühe pika jutu teha kõigest, mis toimunud on, aga kuna pilte tuli üle 20, siis ühte postitusse need ei mahu ju nii et jätkujutt tuleb kohe järgi. Lahkusime mäe otsast pühapäeval, veetsin 2 ööd linnas ja hakkasimegi Mary'ga sõitma.

Ailavju™

Bulleri peaväljakul.

Meie auto.

Mina, Katy, Lauren, Angela, Steve ja Olivia.

Mina, Lauren, Damien ja Katy

Ilm oli kole mitu päeva järjest.

Gängiga õhtustamas.