Ema on saarlane - praegu olen ise ka

Sõitsin Andy'ga mandrile!

Siin ma nüüd olen. Vabandan esmalt pikale veninud pausi pärast, aga see sotsialiseerumine ja sisseelamine, mis siin kolme nädala jooksul toimunud on, võtab nii palju aega ja energiat, et olen natuke enda pärast mures. Ausaltöeldes, kuna see saar nii väike on, siis ega siin muud ei olegi, kui töö ja pidu, sest lihtsalt ei ole muud meelelahutust.

Minu uus tuba. Magan paremal.

Nüüd siis hakkame peale. Ma töötan endiselt samas hotellis ja samas vastuvõtus, ma olen nüüdseks juba üsna hea selles, mida ma teen. Töö mulle meeldib ja mulle tundub, et ma meeldin külalistele ka. Töövormiks on lõbus kaladega särk, mis õhku läbi ei lase, aga see-eest on pehmest materjalist (pildi saab kahjuks alles järgmises postituses) - üks neist särkidest, mis on lahe, kuni sa ise seda kandma pead. Igatahes on kahjuks nõnda, et kuigi mu kogemused on vähesed, siis seda hotelli tarkvara tunnen ma siiski paremini, kui kõik siinsed austraallased. Töökaaslased muidu on väga toredad, ma olen ainus poiss, nagu juba öeldud sai ja meie vastuvõtu tiim on järgnev: Meghan (Liverpoolist), Leah (sündinud Saksamaal, elanud terve elu Sydney's), Noora (soomlane (!!!)), Kate (austraalia elamisloaga inglanna) ja ongi kõik.

Vaade toauksest välja.

Vabal ajal on meie kasutada kohalik töötajate baar, kus mööduvad pea kõik õhtud hea seltskonna, vestluse, alkoholi, muusika ja piljardiga. Kogu aeg on nii palav, et tahaks Eesti karget kevadet korraks - muidu harjun veel ära selle troopikaga. Enne baari toimub enamasti kogunemine paadisillal, kus kõvemad mehed kala püüavad - keegi ülemäära edukas ei ole olnud, aga väikest haid olen oma käega katsunud.

Kolisin vahepeal numbritoast 2 ära ja elan nüüd number 55's koos Drew'ga. Pulli saab palju ja mulle tundub, et meil on kõige ilusam tuba. Kahju on sellest, et internet mu uute tuppa ei ulatu ja seetõttu istun oma vana toa eest ja kirjutan sedasama blogi siin.

Ma täpselt ei ole veel otsustanud, kui kauaks ma siia jään, aga seni on see ideaalne vahepala reisimisele ja rängale füüsilisele tööle nii et ehk maikuuni!? Saar ise on jah tõesti väikene, aga maismaa on poole tunni paadisõidu kaugusel ja vabadel päevadel saab seal varusid täiendada ja päris maailmaga taastutvuda. Eelmisel reedel käisime umbes kümnekesi seal, veetsime öö hostelis ja möllasime terve õhtu. Head ajad.

Mis seal siis ikka! Ma proovin tihemini siia kirjutada, eriti kui midagi uut ja huvitavat toimub. Ma praegu pean basseini hüppama, sest nii palav on! Appi! Soovitan aeg-ajalt piiluda ka minu Insatgram'i kontot (supererx), sest oma uue telefoniga aplõudin ma sinna ka aegajalt pilte.

Kirjutage-joonistage mulle uuel aadressil Daydream Island Resort and Spa, PMB 22, Mackay, QLD, 4740. Aitah! Ailavju™ 

Kohe hüppan sellesse basseini!

Kuu ja ookean.

Tavaline lõuna.

Vaade paadist.

Mitu ameeriklast kulub makaronide kurnamiseks? 3

Väike saar nimega Päevaunelm

Whitheaven'i saarestik.

Theräm, oled kodus?

Teisipäeva varahommik oli see päev, kui ma Melbourne'ist lennukiga tulles Hamilton Island'il maandusin. See saar on üks 74st (kui ma ei eksi) Whitsunday saarestikku kuuluv maatükike ja sealt saab praamiga edasi siia ja sinna - minu sihtpunktiks oli Daydream Island. Esimene päev möödus kiiresti ja lõbusalt, sest sel hetkel oli siin veel tööl Mount Bullerist tuttav Poola päritolu Damian. Pärast sisseseadmist käisime jetidega ookeani peale sõitmas ja ma ei oleks kunagi osanud arvata, et sellega nii palju pulli võib saada. Kiiresti siuh-säuh mööda siledat vett, kurv paremale, siis vasakule ja karmauhti ülepeakaela vette. Head ajad!

Kolmapäeval oli mul sissejuhatav loeng, kus räägiti ära, kes, kus ja millal, kellega milleks ja kuidas jne. Järgnes grillpidu uutele töötajatele (meid oli 8) ja pärast seda üsna kohe magama ära, sest esimene tööpäev algas ikkagi kell 7 hommikul! Daydream Island on 1,1 km pikk ja 400m lai ning ongi lihtsalt kuurortsaar. Hotellis on 296 numbrituba, saarele mahub veel mõni kohvik, restoran, bassein ja töötajata majutus. Ma elan Matt'iga ühes toas, vanas hotellis, kust tööle ehk saare peamisse hotelli on umbes 10 minutine jalutuskäik.

Vahepeal mainin ära, et see ilm siin on päriselt palav. Ma elan muidu +30 kraadi sooja üle, aga siin on see ilmateade selline, et "temperatuur +30, tundub, nagu +39" - ja proovi siis midagi teha. Hotelli fuajees kliimaseadet ka pole nii et töötan palavuses, aga mulle endiselt veel meeldib. Kuna tube on palju, on ka inimesi palju ja kuna see on täielik puhkuse ja mesinädalatekuurort, siis on kõik nii rahulikud ja juba saabudes heas meeleolus. Vaikselt hakkan asjadest juba aru saama ka ning enesekindlus kasvab iga vahetusega. Varsti olen saare respakunn!

Kuna ma olen pärast saabumist iga päev ainult töötanud, siis ei ole jõudnud ega saanud palju ilusaid pilte teha, ma palun vabandust ja proovin oma kahe vaba päevaga end kokku võtta. Aga võin läbi oma silmade öelda, et kängurud on igal pool, saar kubiseb sisalikest ja imeilusad valged kakaduud on iga nurga peal. Natuke võib vist öelda küll, et on paradiisisaar - päike, ookean, soe ja muretu.

Töötajaid on kokku umbes 250 ja ütlen ausalt ära, et kuigi kohe saab nädal täis, siis ma ei ole neid kõiki isegi näinud. Julgen öelda, et keskmine töötaja on 23-aastane, pärit Queenslandist ja kui asiaatidest majakoristajad välja jätta, siis on pigem ilus valgenahkne tütarlaps, kes näeb oma vanuse kohta pigem halb välja. Ma ei tea, mis jama sellega on, tuleb vist ära harjuda.

Viimne teine võte Melbourne'ist

Jäägem jällenägemiseni! Ailavju™

Viimne võte Melbourne'ist

Minu praam lennujaamast Daydream'ile

Vaata, vikerkaar palmide vahel!

Kalurid õhtuvalguses

Päike hakkab loojuma!

Manner on selle saare kohta palju öelda

Vaadake! Põhja-Austraalia pilvepiir!

Ja siis hakkas sadama!

Sellest on möödas peaaegu nädal ja Windermere on võrreldes Melbourne'iga ikka mõnus ja rahulik. Mitte, et ma igatseks, aga võtab pisut aega , et ümber harjuda. Nagu kokku lepitud sai, siis ega ma siia kauaks ei jää ning täpselt nädal pärast tulekut, teisipäeva varahommikul, lendab mu lennuk väga soojale maale. Olen vestelnud ja rääkinud ja kirjutanud erinevate inimestega Daydream Islandil Põhja-Queensland'is ja nad arvavad, et ma käin küll selle 280-toalise kuurorti vastuvõtjaks. Nii et ülehomme võtan oma seljakoti, panen 2 kätt taskusse ja sõidan praamiga väikesele saarele, kus kolmapäeval räägitakse ära, mis värk on ja neljapäeval kannan juba kaladega siidisärki.

See on omadega kaasa toonud natuke šoppamist ja ega peale tuttavate nägude vaatamise ja ostlemise polegi suurlinnas eriti midagi teinud. Öösiti magan Mary ja Triinu pool, kellel on kahepeale nii väike tuba, et kui mina sõbranna keskmisest palju lühemas voodis pikutan, siis mu koivad on täpselt nii pikad, et ust lahti teha ei saa. Õnneks päästab naeratus maailma ja keegi mu peale veel pahaseks saanud pole. Maandumise päeval ehk suurel 24ndal veebruaril toimus Melbourne'i Eesti majas muidugi ka Dagö akustiline kontsert, kus me oma naerul nägusid näitamas käisime. Ning usu või mitte, aga ühel hetkel tuli õige tunne peale ja nii me Mary'ga sammud kohalikku Telstra esindusse seadsime ja lahkusime sealt mõlemad uus telefon näpus. See iPhone 6 on päris lahe asi - kõik Instagrammid ja Tinderid ja arvutiga ühildused toimivad ning kuna õnne rahas mõõta ei saa, siis see väljaminek mulle pisaraid silmi toonud pole.

Suuremate uudiste ja sooja ilma ootuses jätangi siinkohal jutujärje pooleli ja eks varsti näis, kas Austraalia troopikas on paradiisisaar või on siinne unelm tõesti ainult liialdus.

Ailavju™

Mary sööb sealiha kartulisalatiga ja mina joon Saku õlut - Eesti Vabariigi 97s.

Drew sõidab linnalaenurattaga.

Mina sõidan ka.

Kuni tuli päikene välja. (Selle pildi tegin uue telefoniga - kole terav ja ilus on!?)