Hommikul ärkan vara, et sõita ära

Uue seonguga palmides. Lõug oli kole - lõikasin välja

Rebeks paremal

Siin on oldud ka nüüd juba ja ega kauem praegu ei olegi vaja. On asju, mida jään igatsema ja asju, mida ei... See, mida enam ei tahaks, on kogu Melbourne'i liiklus - see ei meigi eriti senssi! Vahel ikka avastan ennast autoroolis teel, kus on 2 rida ühes suunas ja kuigi mõnisada meetrit tagasi olin vasakpoolses reas, et peagi pööre sooritada, siis äkitselt olen parempoolses reas ja vasakule tekkis 5 uut, et jumala eest võimalikult keeruline oleks. Natuke liialdan, aga ausalt väga vähe. Mida jään igatsema on kogu see euroopapärasus, mida siin tekitavad trammid ja mõistlikud inimesed, rahulik tänavapilt, mida rikastavad gruppidena liikuvad asiaadid ja lihtimmigrandid ja ilmselt ka see, et on šanss paar kuud mitte näha linna, kui sellist. Vanasti ikka ehitati mäe otsa kindlus, aga see riik on liiga uus sääraste vanamoodsate asjade jaoks. Uue soengu hankisin ka möödaminnes! Üks väga kena Iiri päritolu tüdruk, kes siin riigis juba 7 aastat on elanud, pesi mu juukseid, masseeris pead ja lõikas väga popi "pealt pikad, küljelt lühikesed" soengu. Ega kole pole! Ma kahjuks ei saa uuemaid pilte panna, sest teadmata põhjustel andis kaamera aku otsad, kuigi oleks pidanud mitu päeva veel vastu pidama. Seega paar pilti on vanemad, üks eilsest ja sürpriisiks kõigile ka üks tänaseks - sellel on näha mind uue soenguga ning see asub kõige üleval! Enam ei juhtu, luban!

Ma täpselt ei tea üldse, mis homsest alates oktoobrini juhtuma hakkab, aga ma proovin kirja panna. Ma ei ole kindel, kas ma olen sellest kirjutanud - panen ühe pildi ka oma Tasmaania majaomanikust Rebeccast, kes vanasti oli mees.

Ailavju ja kohtumiseni! 

Kiriku sees oli teise käe pood

Vana pilt: Launcestonis (vegan) burxi söömas 

Ikka ikka põhja poole

Kalurid kesklinnas

Ma olin üsna kindel, et ma olin vahepeal korra veel kirjutanud, aga üllatus-üllatus! Ei olnud! Viimane nädal Tasmaanias möödus kuidagi kiiresti ja täiesti ilma vahejuhtumiteta. Sai siin-seal natuke sõidetud ja vaadatud, viimseks õhtusöögiks oli part, aga suuri tegusid endam korda ei saatnudki.

Kõik põnevam sai alguse juba laupäeval, kui aus olla. Pakkisime asjad kokku, viskasime seljakotid autosse, mis selle peale tubli vaksa jagu allapoole vajus, kiired headaegad ländleididele ja Erki rooli taha ning vehkat! Sõitsin üksinda Grindelwaldist Devonporti, et 1998 aastal Soomes ehitatud praamiga loksuda 13 tundi tuttavat veeteed pidi Tasmaaniast ära. Nüüd olen juba paar päeva Melbourne'is olnud! Algus oli rabe, sest juba laevale autot parkides sain pragada koledate f-tähega algavate sõnadega, sest ma võiksin vanduda, et see onu suunas mind parempoolsesse ritta, aga ta mõtles sellega vasakpoolset. Siin on mõned asjad teistmoodi lihtsalt, pole midagi teha. Kajutit jagasin 72-aastase vanamehe ja kahe ehitajaga, kellega vestlesime ainult teemal "Ukraina" ja magasime samas ruumis - vennastumiseks ma seda päris ei nimetaks. 

Melbournis aga seekord kuidagi nii tore ei olegi, sest ajad on muutunud, ilm on jahedam ja siin peab kuidagi asjalik olema. Igale poole on vaja raha jätta pükste ja jalanõude eest, täitsa hirmus. Samas on need vajalikud ostud, kuna Mount Buller tahab, et ma viisakas välja näeksin. Samas seesama Buller ei anna mulle üldse infot, et mis ja kuidas kõik toimuma hakkab seal. Natuke olen elevil, natuke hirmul... Õnneks on kõht täis ja öösiti magan rahulikult, kuigi hosteli tuba on sama väike, nagu mõne mehe luksuslikum kodusaun. Üks inimene, keda ma viimasel ajal igatsen on Jussi ema Eeva ehk minu juuksur, sest soengut on vaja, aga mina neid võõraid trende ei tunne ja geimehed pole mu kiharatesse oma kääre varem nüristanud. Kui sellega saaks kah veel ühele poole, olekski paari päeva pärast ehk reedel valmis neljaks kuuks mäe otsa minema.

Muideks on see riik selles mõttes omadega täitsa sooda, et ei ole õrna aimugi kas ja kust ma järgmine kord Interneti leian, sest seda ei ole isegi suurlinna keskel, ma ei usu, et mäe otsa rohkem jagub. Ilmselt peab mingi hirmkalli mobiilse WiFi ruuteri hankima, aga see ei ole mingi neli viiskümmend, nagu Elisa oma piiramatut paketti jagab eksole. Mina loodan parimat! Piltidest siit-sealt midagi ja ailavju!

India restoran St. Kildes. Sõin kitse!

Viimne part. Sõin parti!

Lähme linna. Sõin Tacosid õhtul!

Rohkem villa

Pöetud lambad

Lehm sööb kõrva

Ma vahepeal käisin korraks ida pool lammaste pügamise üritusel, mis oli päris väga lõbus tegelikult. Ise palju pügada ei saanud, sest Lars'i (see mees, kellel on Maracoopa kohvik ja tore perekond) sõnul oleks see tund-poolteist aega võtnud, aga härra Lee tegi 4-minutiga-lammas tempos. Mina ja Sven saime kordamööda sajakiloseid lambaid külili keerata ja masina ette tirida. Lambavill on kõige mõnusam siis, kui see on just maha aetud ja kõik alles kenasti soe. 22 looma vill, hea seltskond, lambapraad, öö võõrsil - kõik oli kena. Kui ilma juurde tulla, siis sellist pilkast pimedust, nagu seal maal kell 7 õhtul oli, ei ole minu silmad ammu näinud. Ja pühapäeva hommikul hakkas sadama ja kallas esmaspäeva õhtuni põhimõtteliselt. Vahepeal muidugi säras muuhulgas korraks päike ka.

Räägin siia vahele loo Austraalia poeteenindusest, sest suuri muutusi mu töötu inimese elus olnud ei ole: Sven ostis endale umbes kuu aega tagasi allahinnatud saapad ja maksis nende eest 100 dollarit (päris hind oli 200). See võttis aega täpselt 4 tööpäeva õunaaias, kuni tald lahti oli ja saabas enam kandmist ei kannatanud. Viis need siis targa näoga poodi tagasi, sai asemel uue paari ja vanad lubati kokku liimida. Umbes vist nädala pärast oli uutel sama jama ja ta vahetas need parandatud saabaste vastu kokkuleppega, et need saapad, mis ta seekord poodi viis, kleebitakse ka kokku ja antakse talle tagasi. Liimiga tehtud paar purunes pika peale sama moodi (kuigi pidas kauem vastu, kui originaalid) ja täna sai ta siis poest asemele teisest mudelist ilusamad Uus-Meremaa päritolu saapad, mille hind oli 289 dollarit. Rohkem küsimusi ei esitatud, raha juurde ei küsitud ja sellega, et Sven saja dollari eest 2 paari katki tegi ja ligi kolm korda kallimad saapad sai, on kõik rahul. Ja natuke on tunne, et see toimiks iga asjaga igas poes, kui mingi mure oleks.

See sealne kuum kevadilm peab ära lõppema, sest ma olen täiesti kade. Siin kisub tavele, aga ailavju!

Vasakult: Lee, Triin, Sven

Lammas Lolly

Tahab veel

Tagurpidi lehmad

Pole surnud

Tasmaania peal laiali

Tutikas traataed

Aed sai valmis! Selline lihtne ja mõnus, hästi sirge, nagu alati - proovigu ainult mingi uruguailane see uuesti maha sõita! Hiljem valatakse see kraav midagi täis ja tee ise saab asfalteeritud.

Teisipäeva hommikul magasin mina muidugi sisse, sest ma ei teadnud, et "äratus on kell 9 ja väljasõit kell 11." Polnud hullu, tegin kiiresti ja õigel ajal sõitsime välja - Hobart asub natuke rohkem, kui 200 km kaugusel Launcestonist. Teekond sinna oli mõnus, Sven roolis ja ainus peatus oli Campbell'is, sest üks sekkar jäi tee peale. Tšekkisime endid kohalikku kolme tärniga hinnatud motelli sisse ja läksime vallutama. Teised olid varem seal käinud, minu jaoks oli esmakordne siin riigis nii kaugel lõunas olla. Ma võrdleksin seda linna Uuz-Meremaa Dunedin'iga, kus oli samamoodi väga mõnus vaib - rahulik, vaikne, madalapoolsed majad suure linna kohta... Mõlemas muide valitseb Tartu vaim, sest need on ülikoolilinnad. 8 punkti kümnest minu poolt. Seal elab natuke üle 200 000 inimese, aga nagu igal pool siin, tundub, et iga inimese jaoks on eraldi pood ja restoran ja kohvik - neid ikka mahub igale sammule.

Mt Wellington

Natuke käisime poodides ja avastsime boheemlastele kuuluvat Salamanca linnaosa ning õhtustasime Tripadvisor'i poolt soovitatud tai restoranis, mis oli väiksem, kui ükski teine koht, kus ma söönud olen. Väga kõrgelt ei hindaks, aga meelde jäi: WC asus tagumises otsas (söödi pikas kitsas ruumis, lõpus on köök) ja soovi korral pidi teenindaja köögi uksele koputama, et kokk natuke eest ära läheks, et läbi 3x2 meetrit köögi aasia päritolu noormeestele "how you going" öeldes ilusti oma asjad aetud saaks ja tagasiteel võlusõnadega "thank" ja "you" taas söögisaali pääseks.

Kolmapäeva hommikul pärast äratust kohvitasime ja jalutasime jälle. Õhtupoole proovisime korraks sealsesse KUMU'sse ehk Museum of Old and New Art'i (ehk MONA) jõuda, aga see suleti talvehooaja puhul väga varakult. Ise oli väga ilusa koha peal täiesti eraldi ja muuseum ise asub 3 korrust maa all. Pärast linna parim pitsa ja koju magama.

Neljapäev möödus viperusteta. Pärast hommikukohvi ja paari second hand poodi ajasime oma Toyota Camry kurjaks ja kihutasime 1270 meetri kõrguse Mount Wellingtoni otsa, kust näeb tervet linna ja puhus ootamatult tugev tuul. Mägede otsas on vist alati hea. Hobart ise on ainult natuke üle 200 aasta vana, aga Tasmaania kohta on seal pigem rohkem, kui vähem, asiaate ja mustanahalisi.

Nüüd kodus tagasi, kiired ettevalmistused ja homme juba uus väljasõit lambaid pügama. Teen pilte! Luban! Kuidas selline kujundus sobib muidu? Pigem jätkan pildid-teksti-vahel lahendusega, sest ma saan, sest mul on arvuti? Või pigem ei!? Tsau! Ailavju!

MONA sissepääs

Salamancas käisime

Sushit sõime

Mäe otsas

Töötul puhkust ei ole

Nüüd on see kindel, et õunad on selleks korraks otsas, tööd ega autot mul ei ole, aga mida on jalaga segada, on vaba aeg! See hooaeg oli täpselt nii pikk, et ma näen Golden'eid, Pink Lady'sid, Jonagold'e, Gala'sid ja Fujy'sid nii unes kui ka ärkvel olles ja et see mul meelest ei läheks, siis ma tellisin endale õuna pildiga arvuti ka. See on hästi väike ja ilus!

Kolmapäeval korjasime viimased 18 kasti õunu ja ametlik lõpupidu oli eile õunaaia telkimisplatsil. Kuna kõik bäkkerid on juba sääred teinud, siis olid seal grillimas peale meie tiimi (4 eestlast + kaks uruguailast) põhiliselt ainult suured bossid ja Millerite perekonna igapäevased alluvad. Algus oli kell 3 päeval, kõik tundus kena, kuni kell pool kuus oli õues pime ja läks nii kiiresti külmaks, et mine hulluks. Koduteel kella seitsme ja kaheksa vahel, oli kõigil tunne, et kell peaks olema 3 öösel ja õige otsus oleks otse voodisse minna. Veider oli, varem pole sellist tunnet olnud. Ma pidasin kümneni vastu, aga väga raskelt. Sellele eelneval õhtul oli palju lihtsam: olime oma korjetiimiga meiekal, sõime pitsat, jõime õlut, vestlesime ja vaatasime hiliste tundideni filme.

Lähipäevad toovad leiva raskelt lauale, sest me ehitame majaomanikule uue aia selle asemele, mis mu autoga maha sõideti. Paari päevaga peaks valmis saama ja teisipäeval pühime Grindelwaldi tolmu korraks jalgelt ja vaatame Tasmaania pealinna Hobartisse! Nii äge! Ma olen põnevil!

Proovin teha hästi palju pilte ja pulli. Praegu vaatamiseks viimased korjatud õunad, hommikune härmatis ja väike pidu. Ailavju! Ja palju õnne Kristiinale sünnipäevaks!

Sai-kai-lai-hai, käes on Mai

Oi, tere hommikust Eestimaa kevad. Öösel näeb siin peaaegu miinuskraade, päeva peale käärin varrukad ja püksisääred üles ja päikeseloojangul läheb kargeks.
Kui aus olla, siis vahepeal on natuke juhtunud ka. Esiteks müüsin maha oma imelise Daihatsu Charade 1997 aasta mudeli. See "müümine" on natuke tinglik, sest kui keegi kunagi Austraalias autot tahab müüa, siis ma soovitan seda kindlasti teha samas osariigis, kus auto registreeritud on. Ilge bürokraatia tuleb muidu läbi käia nii et palju lihtsam tundub hetkel olevat see lahendus, et ma sain raha, aga et auto enam minu nimel poleks, ootan juulini, kuni uus omanik Sydney'sse jõuab ja seal kohalikku ARK'i kontorisse läheb. Nii kaua on autoke nagu laenul või nii. Ma päris kindel veel pole, kas see oli õige otsus, sest tol õhtul, kui uruguailane Ignacio mulle koju raha tuli tooma, otsustas ta hoopis oma uue auto kallakul vastu aeda kraavi parkida, külje ära kriipida ja eesmise põrkelaua küljest purustada. Seda oli valus laivis näha, aga samas väga naljakas, kuidas ta lihtsalt teelt kraavi tagurdas ja libises... Naersin! Aga fotokat ei toonud, siiamaani ei maga rahulikult sellepärast.
Tänaseks on peaaegu täiesti kindel, et homme on viimane päev "Miller and sons" õunaaias, mis tähendab, et kui mõneks nädalaks uut tööd ei leia, on mu järgmine palgaline tegevus viigipükstes ja juunis mäe otsas.
Kolmabdaks: laupäeval käisime kohalikus pubis The Royal Oak kontserdil, kus esines Melbourne'i päritolu bluusi multitalent Shaun Kirk. Soovitan juutuubida, sest kuigi rahvast oli vast 20 kokku, on ta ikka päris vägev.
Ega's muud midagi. Piltidest auto, kui ta veel terve oli, vaade mu terrassilt hommikuse uduga ja vihmasena. Ma pean leidma rohkem asju ja olukordi, mida pildistada. Tsau, ailavju, eks!