Nad röövisid mu mp3 pleieri!

Ilus puna-sinine Leatherjacket idarannikult.

Tere ilusat laupäeva! Ma kirjutan nüüd suuremad uudised enne ja siis niisama jutud jäävad lõppu. Mu auto varastati ära! Parkisin selle ühel õhtul enne kalaretke Jacob'i maja alla ja selle nelja tunniga, kui me magasime, käis keegi mu auto juures, muukis ukse lahti, keeras kõik kruvid rooli alt lahti, käivitas auto ilmselt kruvikeerajaga ja üritas sündmuskohalt põgeneda. Vähe tea teadis faktist, et iga jobu minu autoga sõita ei oska nii olles jõudnud poole autoga sõiduteele ja teise poolega endiselt kõnniteel, suri ilmselt autoke kolmandat korda välja ja see pagana narkomaan andis alla! Minu õnnetuseks otsustas röövel, et ta haarab kahest autos olnud asjast vähempraktilise eelistades mu kallist Sony mp3 pleierit vajalikule päikesekreemile. Idikas!

Õnneks jäi kõik terveks.

Selle vahejuhtumi tõttu jäime muidugi hommikusest tõusust ilma ja mõõnas kalastades väga palju kala ei püüa! Ma ei kurda ikka, sest retk viis meid idarannikule, mis on fantastiline piirkond oma mägede, inimtühjade randade ja nii selge veega, et kohvikust paistis oma saja meetri kaugusel ujuv raikala ilusti ära. Püüdsime mõned kalad, vaatasime ringi ja andsime õhtupoolikul alla, et mõistlikul ajal varju alla saada.

Lisaks olen avastanud, et härrasmeeste mäng golf on mulle väga meeltmööda. Olen paar korda varem niisama draiveriga palli löönud siin kohaliku kasiino taga, aga ühel kenal päikeselisel õhtul käisin esimest korda päris golfirajal ka. Ei saa öelda, et väga hästi oleks läinud, aga läbisin 9 auku vähem, kui kahekordse par'iga. Mõnus! Teised poisid olid varem rohkem mänginud nii et nemad võitsid, aga kolmas koht jäi ainult 8 löögi kaugusele...

Kohalik vaatamisväärsus "Hollybank Treetops Adventure" sai ka tehtud. Maksis liiga palju, sest kolmest tunnist, mis ma seal olin, sai ainult umbes 30 minutit mööda nööre sõita, aga need 30 minutit olid tegelikult ikka päris ägedad. 400 meetrit hirmsa hooga ühelt puult teisele - võtan tagasi - hind oli aus.

Hei, Sina! Ma olen 23 meetri kõrgusel.

Niisama jutt alaku! Eks siin see harvendamishooaeg hakkab läbi saama ja ma olen vaikselt oma silmad pööranud kaugele põhja, kus ma loodan leida uue töö- ja elukoha  Queenslandi põhjarannikul, täpsemalt Cairns'i kandis. See on see osa riigist, mille poolest Austraalia nii imeline tundub: lõputu liiv, +35 kraadi, Suur Korallrahu ja ookean... Olen kandideerinud mõnda sealsesse kuurortisse hotellitöötajaks, aga seni veel vastusteta. Kõige tähtsam on sellistes olukordades mitte pead norgu lasta ja ikka edasi proovida. Mul on veel usku, lootust ja armastust!

Ma nüüd käin korraks linnas ja vaatan, kas siin müüakse neid asju, mida ma tahan/vajan ning õhtul ehk maksan selle hingehinna Overland Track'i eest, et 6 päeva mööda kõige kaunemaid Tasmaania paiku jalutada. Natuke olen põnevil!

Kolmapeäval käin korraks Melbourne'is, seekord ainult niiöelda tuld toomas. Vaatan üle, mis teeb Mary, aitan Tuulil maismaalt saarele kolida ja tulengi juba laupäeval tagasi. Lisaks soovitan esmaspäeval tõsta klaasikese selle kena riigi auks, sest Austraalia päev on siin maal "tee, mida iganes sa tahad" päev ehk nende kõige suurem riigipüha.

Olge tublid, mul on kõik hästi nii et muretsema ei pea! Pilte siit-sealt, loodan, et meeldib. Ailavju™

Õhtupoolikul golfirajal.

Kambaga puu otsas.

Inimtühi liivarand.

Joshil on uus sissesõidutee!

Nendega kalavetel.

364 päeva lõunapoolkeral

Ailavju™

Tööl, näe, kannan sokke.

Tere! Ma olen omadega jõudnud sinna paika, kus homme aasta aega tagasi lendasin ma Tallinna Lennart Meri nimelisest lennujaamast Helsingisse, et maanduda Uus-Meremaal. Imeline esimene kuu möödus lõunasaarel ja veebruarist alates olengi olnud suures kõrberiigis nimega Austraalia. Aasta on läinud linnulennul, julgeks ma öelda. Küll olen olnud õnnelik ja rõõmus, vahel kurb ja üksik, olen näinud mägesid, lund, kõrbe, kriiskavat kuumust ja põletavat päikest, olen leidnud uusi sõpru, teinud uusi asju, palju tööd ja seiklusi - elamusi küll ja rohkem.

Mis ma selle aastaga olen selgeks saanud? Ma ei oska veel täpselt öelda... Ma tean, et ma tulen lõpuks koju tagasi, sest Austraalia ei ole see riik, mis nii võimsa jälje oleks jätnud, et siit enam ära ei tahaks tulla. Olen avastanud, et maailmas on headus veel täiesti olemas ja ega see tasumata ei jää. Mu inglise keel on palju parem, kui kunagi varem ja kuigi ma hetkel ei tea, mida ma sellega edaspidi peale hakkan, siis ega see mööda külge maha ei jookse. Igatsen koju, aga samas on tunne, et ma ei ole veel päris nii palju saavutanud, et saaks tagasi tulla. Lõuna-Ameerikasse pole mu saabas veel jälgi teinud ja ma arvan, et see peaks ikkagi juhtuma enne, kui ma päriselt jälle igapäevaselt Tallinna munakive oma pilguga loendan. Ma ei ütle, et ma mõneks ajaks järgmise aasta jooksul koju ei tule, aga ma sinna veel sisse seada end ikkagi ei saa.

Need 3 koera on ikka mu lemmikud.

Kotkas-kirsivaras

Ma tean ka seda, et hetkel on Tasmaania mu lemmik osariik, sest siin on head vaibid. Kellelgi pole nii hirmus kiire, kui Melbourne'is, Sydney's või ükskõik millises teises suurlinnas, muresid on poole vähem, rõõme 2 korda rohkem ja kuigi inimesed, jah, on veidramad, kui mandril, siis mulle nad meeldivad.

Möödunud pühapäeval tegin oma viimase vahetuse siinses restoranis ja nüüd käin veel nädala-kaks iga päev õues õunu harvendamas. Kirsse korjan ka ja väikesed pirne kukutan puu otsast alla. Ega see töö suurem asi pole, aga keegi peab seda tegema, et koolilapsed märtsis suuri ilusaid ubinaid näost sisse saaks ajada. Ja kuna mul kuskile kiire pole ja palka saab, siis ma ei kurda. Kui jaanuarikuu otsa saab, siis tegelikult algab tume aeg - ei ole mul päris kindlat plaani ja kuigi seni on mul kõik väga libedalt läinud, siis natuke muretsen, et äkki enam kandikul tulevikku ette ei kanta.

Muidu on tore olnud - käisin esimest korda rannal kalastamas näiteks. Ühtegi kala küll ei saanud, aga ühe vägevama vihma, mida ma kunagi näinud olen, sain ära tunda. Ja pean jälle tõdema, et ega vaba aeg puu otsas ei kasva, kui kahes kohas töötada - nüüd peaks vähe iizim periood tulema, saab puhkusele mõelda. Luban veebruaris olla turist, näha ilusaid kohti ja asju ja mitte üleliia töötada!

Mõtlesin, et panen siia postitusse parimad pildid aastast 2014, aga tegelikult on need kõik siin juba olemas nii et siinkohal ikkagi pilte inimestest, päikesest ja loomadest! Mul on uus soeng! Ailavju™

Kalarand enne tormi.

Varjuteatris.

Vihma sadas - püüdsime kala telgist.

Kõige viimane tööpäev - mul on nii koledad püksid, sest ilusad lõhkusin kükitades ära.

5, 6 - aasta uus!

Natuke udune, aga pauku nägin ikka!

Austraalia manner põleb, sest siin on nii palav! Tasmaanias polnud see +32 kõige hullem, aga Melbourne'i 40 ja keskmaa kuivus ja +42 teevad oma töö. Asjad on käest ära nii Victoria, New South Wales'i kui ka Southern Australia osariikides. Siin all on nagu ikka kena ja ohutu!

Emmie, Drew, Jacob ja Aron New York'is.

Aastanumber on vahetunud 2015 vastu - täpselt nagu jõuludega, ega ei ole uue aasta tunnet südasuvel, aga vastu ta sai võetud. Olime Drew'ga tööl umbes kella 11ni ja siis sõitsime Jacob'i poole majapeole, jõime ja sõime, panime tantsukingad jalga ja jalutasime kohalikku populaarseimasse ööklubisse New York. See on üks õudne koht! Interjöör oli inetu ja muusika halb ja kõik noored purjus ja mitte ilusad ja ma kaotasin oma ketsi korraks ära, sest põrand kleepus nii kõvasti.

Uuel aastal sai natuke hommikul magada ja õhtust alates algas taas vana hea restoran-magama-õunaaed-restoran rutiin. Restoranist uudiseid nii palju, et homme algab mu viimane töönädal selles kenas kohas, sest Drew andis lahkumisavalduse sisse ja mulle tundub, et kuna tema mu sinna tõi ja mu järele vaatas, siis kui ma temaga koos ära ei tule, on natuke nagu nuga selga olukord. Seega pühapäeva 11.01. on mul seal viimane vahetus.

Aastavahetus tööl Drew ja Casey'ga

Õnneks pole hullu, sest põllumajandusgeeniusena saan ma õunapuuaias ikka jaanuari lõpuni töötada. Seal juhtus kord selline lugu, et rääkisime harvendamise ajal niisama madudest ja asjadest, kui äkitselt tundsin ma midagi väga elavat oma jala vastas... Kui süda saapasäärest mõne mehise kilke pärast tagasi oma kohale jõudis, siis vaatas mulle vastu perekond bandycoot'e. Need on imearmsd pika ninaga jäneselaadsed loomad ja mu uued lemmikud. See juhtus päeval, kui mul mu uut kaamerat veel ei olnud nii et pildi peab soovi korral internetist otsima.

Mul on muide uus kaamera! Ostsin aasta viimasel päeval endale oranži Sony Cyber-shot 'i, mis on põrutus-, tolmu- ja veekindel ja mulle tundub, et teeb vähemalt päevasel ajal üsna häid pilte. Ma seni olen veel rahul, aga teatan ära, et nüüdsest on siis piltidel teised mõõdud ja erinev värvigamma ilmselt.

Eile käisin sünnipäevapeol ka, sest see Jay, kelle lemmikonu ma hetkel olen, sai 3 aastaseks! Nii tore! Toimus väike basseinipidu lõõskavas palavuses jahutavate jookide ja magusa tordiga.

Rohkem suuri uudiseid ei ole, ma lähema kuu jooksul kavatsen selle viiepävevase Overland'i matka teha, näha Wineglass Bay'd ja teatan suurele avalikkusele, et Tuuli ilmselt võib-olla tuleb Melbourne'ist ära siia osariiki.

Aitäh, Ailavju™

Vasakul libavend Joshua ja keskel märg libaisa Leo

Tegin vee all pildi oma libavennatütrest Paige'ist.

Minu uus kaamera!