Piinlik paus 2

Chloe, Drew, Erki ja Henry

Kallid blogilugejad - viimasest postitusest on juba tükk aega möödas ja vahepeal on taevast sadanud tuld ja rahet. Eluga siin mäe otsas hakkan vaikselt ära harjuma ja kuigi päris koduks ei kutsuks, siis on siin üsna mõnus vahel. Tööalaselt on mulle rohkem ülesandeid antud ja tänasega lõppes mu 18-päevane viigipüksi-ja-rohelise-triiksärgi-maraton!

Rallitasime ja pärast pesime puhtaks

Aga alustame ikka ilmast. Vahepeal oli peaaegu nädal aega järjest karget selget ilma, kus päike paistis hommikust õhtuni ja tõi inimeste nägudele naeratuse. Eelmisel nädalal avas see pagana ilmataat aga kraanid ja lasi 3 päeva jutti jäist vihma taevast alla, mis sulatas umbes poole olemasolevast lumest ära! Eile tuli uus külmalaine, õues on -5 kraadi ja sajab pehmet valget lund. Ma vist pean minema mäest alla sõitma, aga natuke ei jaksa diivanilt tõusta!

Pokkeris kaotasin 20 dollarit

Vahepeal on igasuguseid põnevusi juhtunud. Esiteks sain ma oma kallilt emalt paki, mille sisuks olid imeilusad kindad, head soojad villased sokid, pudel Vana Tallinnat, üks CD ja 2 kilo kompfekke! Lihtsalt teadmiseks, siis see liköör meeldib inimestele küll hoolimata suurest kangusest ja magususest. Kommiassortii oli hämmastav ja nagu tegelikult juba teada oli, siis kõige parem bonbon välismaalastele siin maailma nurgas on Mesikäpa batoon! Majakaaslased oskavad öelda "mezikapp." Jess!

Minu nädalane tööväline graafik koosneb umbes kolmest kindlast üritusest: teisipäevane "Parma and Pot", kolmapäevane "Live at Kooroora" ja pühapäevane "Sunday Roast and Trivia." Alati muidugi kõigile ei jõua, sest aeg-ajalt peab viikarites mööda hotelli nühkima, aga kui vähegi võimalik, siis osalen. "Parma and Pot" tähendab hiiglaslikku paneeritud kana friikartulite ja salatiga, mille saab $15 eest ja hinnas sisaldub ka pot ehk väike õlu. Asukohaks on restoran Abom, kus töötab eestlastest Sven. Teine üritus on kohalikus pubis Kooroora, kus kolmapäeviti on esinejad. Sel kolmapäeval külastas mäge DJ duo Peking Duk, kes viljelevad dubstepremixe kuulsatest lugudest. Kolmas üritus on taaskord Abom'is, aga toimub pühapäeval, kus $20 eest saab suure portsu roast'i juurviljadega. Õhtusööki saadab meeskondlik viktoriin, kus küsimused on seinast seina ja võitja saab auhindu. Esimesel korral ei läinud väga hästi, kui neljaliikmeline meeskond Sobriety Society võttis eelviimase koha. Viimati aga jäin võistkonna The AA's liikmena neljandaks ja teadsin mitut vastust, mida teised ei teadnud. Hah! Elagu!

Üldiselt mulle meeldib siin ja mida rohkem naeratada, seda paremini kõik tundub. Nii et pesen vähemalt 2 korda päevas hambaid! Ailavju!

Roast and Trivia Abomis. See on võistkond the AA's.

Mäe otsas on üks baar Tirol, kus saab väga head toitu ja külma õlut.

Kuurort on puhkuseks

Olen ainsa lumega mäe otsas. Vasakul all kookonis on Charlie.

Talv on täies hoos ja 2 nädalat erinevate osariikide koolivaheaegu on möödas. Olid väga kiired ja pingelised ajad, sest noored inimesed on pigem natuke ebameeldivad, eriti kui neile pisut vägijooki sisse on pandud. Ja selliseid oli vist tuhandeid...

Õnneks sai sellega ühele poole ja mõnda aega peaksid kuurorti külastama meeldivad perekonnad, rikkad asiaadid ja töötud hariduseta noorukid. Miks ma kirjutanud pole? Mul ei ole ausalt sellist hetke olnud, kuna ma küsisin tööl endale mõne lisavahetuse ja see arvutati ümber nii, et ma olen iga päev seal hotellis, naeratus suul. Seni veel pean vastu, aga vahel tahaks natuke vaba aega ka. See tuleb augusti alguses!

Tellisin Ebayst uued prillid.

Lumelauaga sõitsin viimati pärast kolmepäevast pausi eile. See sõit jäi muidugi väga lühikeseks, sest me otsustasime Charlie'ga, et kuigi me kumbki kõige paremad lumelaudurid pole, teeme mõne kiire sõidu enne tööleminekut. Mul läks hästi, aga vaene sõbranna rebestas oma põlve meniski ära (kui see on õige eestikeelne diagnoos). Järgneb kuni 2 kuud karke, aga loodetavasti on nädalaga korras. Ma täpselt ei teagi, kuidas see juhtus, aga igal juhul jäi lumelaua nina jäisesse pinnasesse kinni ja tõmbas ta ülepeakaela pikali. Õnneks nägi seda üks lumelauakooli instruktor ja käis tšekkis asja üle, andis lumepatrullile teada ja pisike Charlie toimetati esmaabi saama. Mina pidin ta õnnetuseks hülgama ja lippasin tööle... Andestan iseendale!

Kõige õnnetum oli kogu asja juures see, et siin oli järjest 3 maailma kõige ilusamat ilma ilmselt sel hooajal, aga kahel neist olin ma täpselt sellise vahetuse tööl, kus liftid töötasid ja kolmandal juhtus see väike õnnetus juba esimesel laskumisel. Kuna ma ennast professionaalse lauatajana nagunii ei näe, siis pole viga, et palju sõita ei saa.

Täna tuli esimest korda täielik koduigatsus peale. Sain kirja oma emalt ja Birgitilt ning Moona jõudis Eestisse (saladus!), kus on südasuvi, sõbrad ja mõnus. Ei usu, et see tunne väga kaua kestab, sest tegelikult on siin ka hea, aga võttis korraks härdaks!

Ailavju! Proovin tihemini kirjutada.

Näpp. Minu õppetund - ei pildista teise õnnetust!

Lihtne juuli algus

Jack, Erki ja Cameron - sõitsime liftiga

See on nüüd käes - päris talvehooaeg tohutu arvu inimeste ja suure lumega. Kui täna ei oleks umbes pluss viis kraadi, siis sajaks tiheda vihma asemel ilusat valget lund. Aga "what to do?" Ega siin suuri vahejuhtumeid olnud ei ole. Me ikka käime sõidame lumelauaga, vestleme teleka ees ja töötame. Elu on natuke lihtsamaks muutunud, sest asjadega harjub vaikselt juba ära.

Kevadine tume õlu

Käisin üle pika aja jälle all linnas, kust seekord suuri oste ei teinud (ainult pisut toiduaineid), aga kevadise päikese käes jõime Triinuga ühed Guinness'id. Vohh! See osa, kus mäe otsas on meeter lund ja jalamil hele päikesepaiste on pisut veider. Aga kui siinne Jumal nii tahab, siis olgu..

Igatahes olen proovinud võimalikult palju lumelauaga sõita ja täna ei kukkunud enam mitte ühtegi korda. Ilmselt oleks see natuke hiljem juhtunud, aga kuna ma oma klambri natuke ära lõhkusin, siis pidin varakult koju tulema. Natuke oli hea meel ka, sest tunni ajaga oli tunne, nagu vett täis ämbrisse topitud hiirel. Muuseas tellisin endale internetist lumelauaprillid ka, aga need on juba 4 päeva hiljaks jäänud. Väga põnev! Kirjutasin müüjale lootuses, et ta äkki ikkagi suudab need kohale toimetada.

Vasakult: Drew, Brie, Roza, Cam

Lubasin just Drew Donald Duncan'ile, et kirjutan temast ühe lõigu. Ta on siinne ööaudiitor ehk inimene, kelle pärast pean mina 2 ööd nädalas üleval olema, et tema puhata saaks. Hea poiss muid, ta on pärit Tasmaaniast ja tal on nii palju energiat, et mine hulluks. Ma ei tea, kust ta selle võtab. Kuna talle need 2 vaba ööd peab andma, siis tunnen mina ennast kolm päeva nädalas, nagu oleks poolpohmell - uni, rammestus, hajevilolek ja see kõik lihtsalt seetõttu, et unerütm käib äärmusest äärmusesse. Igatahes on siin tegelikult nii, et vanuse poolest saab töötajad jagada kahte gruppi - on 20-22 aastased ja siis 26+, kusjuures nii uskumatu, nagu see ka pole, on gruppide suurused üsna võrdsed. Teiseks huvitavaks inimeseks valisin täna Suki (pilt puudub veel), kes on Hong Kongist ja oskab sealset kantoni keelt. Tõlkis siin ükspäev mu nime enda keelde, see oli üks väga naljakas üritus. Istusime köögis laua taga ja üritasime teineteiselt õpetada. Talle jäi paremini külge, sest need hieroglüüfid ei meigi minu jaoks praegu veel mitte mingit senssi.

Ma proovisin siin ükspäev pilte ka teha, aga kuna ma terve kolmapäevase ilusa ilma maha magasin, siis jään ikka natuke võlgu. Palun vabandust, ma proovin end iga päev parandada.

Nüüd aga kiire dušš, väike šeiv ja viikarid jalga! Elagu tööpäev! Ailavju!

Mina kantoni keeles: Ürt-Jõud-Huvitav Supp-Müük-Riis

Kui mägi pilves pole, on ilus