Jõuluimed ja katkine kaamera

Jõuluvana arvab, et ma olen idaeurooplane ja näen 16-aastane välja.

Tead, siin maal on ikka kaks asja täiesti segased - paberimajandus ja südasuvised jõulud. Õnneks hetkel on paberitega mul kõik korras ja jõulud on möödas nii et saab tagasi tavalise elurütmi juurde minna.

Windermere'i alpacad.

Õues läheb järjest-järjest soojemaks ja pikki pükse olen kandnud ainult tööl. Nädala sees alustan kell pool 8 hommikul õunapuuaias, lõpetan seal kell 4 ja alustan kikilipsu ja viikaritega tööd kell 5. Kokku olen umbes 14-15 tundi päevas asjalik nii et see väike jõulupuhkus kulus ära küll. Kuigi ma igal õhtul tööl olen olnud, siis jõuluvana käis mul küll külas ja kogu libaperekond lõunatas ja õhtustas koos 2 päeva järjest.

Kõik 15 lamepead

Mulle tõi jõuluvana puldiga helikopteri, veepüstoli, paki Pringles'eid, küünlakese, veiniraamatu ja töölt loosipakist täispuhutava paadi. Igati edukas! Kohalik perekond sai minu poolt kasti Saku Tumedat, mille ma Sydney'st kohale lasin tuua. Seni tundub, et kõik on rahul ja pole sellel õllel häda midagi, kuigi hoopis teistsugune on. Lisaks on väga kombekas siin maal iseendale kingitusi teha - näiteks Drew sai "jõuluvanalt" Playstation 4'a, Todd sai golfikäru jne. Jõule peetaks muide 25ndal ja jõuluõhtu, kui selline, on siin täiesti ülehinnatud ja tegemist on kõige tavalisema tööpäevaga. See-eest saabusid meie jaoks esimesel jõulupühal kohale kõik suured ja väikesed nii et ümber laua istus meid vast oma 16 inimest neljast põlvkonnast ja mina.

Tulles natukene ajas tagasi, siis enne jõule käisime poistega kalal jõe ja ookeani peal. Kõigil juhtus korraga olema vaba päev ja nii me Jacob'i, Drew ja Clint'iga mööda Tamar'i jõge ookeani poole vurasimegi. Püügikavasse kuulus Flathead ehk mingisugune veider põhjakala, mida on väga lihtne püüda, mis peab olema vähemalt 30cm pikk ja kõlbab süüa küll! Mina püüdsin 2 tükki ja lasin mõlemad tagasi, kõik kokku tõstsid vist paati oma 50 kala, kellest 15 oli piisavalt suured, et koju tuua. Õhtuks fish'n'chips ja magama ära!

Kõige selle tipuks pillasin ma oma kaamera suurest elevusest kalade puhastamise ajal maha nii et nüüd on küsimus, kas keegi tarkpea oskab selle korpuse mul ära vahetada või kingin ma endale uue aasta puhul uue fotoka. Ma ei tea hetkel, mis õige vastus on.

Igal juhul suured tervised Sandrile Maltalt, kelle jõulutervitustega postkaart hiljuti kohale jõudis ja ka mu emale kompfekkide ja Põltsamaa sinepi eest. Väga-väga palju nalja sai, kui ma korraks mainisin "kuidas sinep tagurpidi on?"

Kohe panen särgi selga ja lähen kohalikku vaatamisväärsust Cataract Gorge'i vaatama. Ailavju™

Kõik herned said lõpuks valmis! Panime sügavkülma talve ootama.

See paat viis meid veele.

Mina niisama kapteniga. 

Kogu kambaga.

Bananaman'i tagasitulek

Herned on valmis!

Käes on aeg, kus Mary sünnipäev on juba selja taga ja paljudel teistel ka, jõulud on lähedal, siin on südasuvi ja kodus lörtsine talv. Elu Tasmaanias on endiselt üsna rahustav ja ilus, kurta pole millegi üle.

Käisin eelmisel nädalal siit saare pealt ära, et teha vahelduse mõttes pisut hotellitööd - Mt Bulleris avati lõunapoolkera esimene IMTB Epic Trail!!! See on 40km üles-alla sõitmist läbi looduskauni rahvuspargi ja peaks naeratuse näole tooma sadadele, kui mitte tuhandetele mägiratturitele. Kui neli päeva järjest poleks vihma kallanud, oleks ehk natuke ilusam olnud, aga muidu on ka suvel selle mäe otsas kena vahtida.

Sõbrad restoranis - mina tööl.

Melbourne'is veetsin kokku vast 2 päeva ja suuri sündmusi sinna sisse ei jäänud. Tuulil on kõik hästi, Mary-Sven-Triin-Grete gäng leidis endale oma korteri ja käivad kõik ilusti tööl ja see maailma elamisväärseim linn on ikka veel sümpaatne. Launceston'ist Melbourne'i lend lükkus 2,5 tundi edasi, sest lennukil oli suunatuli katki, aga parandati lõpuks ikkagi ära. Tagasiteel hilinesin 2 tundi, sest üks lennuk oli katki ja pidi ootama, kuni teine tuuakse. Vahepeal istusin muidugi ligi tunnikese katkises lennukis oma kohal, aga kapten ütles, et nüüd tuleb välja minna, sest kiiresti seda osa ära ei vaheta, mis puruks oli. Pole midagi teha, ei olnud minu päevad lihtsalt.

Hommikul harvendamas

Naastes helistasin korraks Wade Miller'ile, kelle heaks ma märtsist maini õunu korjasin, et küsida, kas tal äkki oleks mulle midagi pakkuda. Ta ütles, et tule homnepäev kell 8 hommikul kohale ja saab. Nüüd on mu elu siis säärane, et hommikul harvendan 8 tundi õunu, käin kiiresti kodus duši all ja sõidan kohe edasi restorani, et inimestele süüa anda. Päevad on pikad ja väsitavad, aga kuna siinkandis suurt midagi muud teha pole, kui tööd, siis ma arvan, et natuke aega peab isegi minu vana kere sellele vastu.

Muideks hakkavad kohe valmima ka kirsid, hernekaunad on pungil täis, õunte läbimõõt ületab 5cm ja õues on päeval tubli 27 kraadi... Päike kõrvetab nii et näost koorub nahka ja t-särk on selga päevitatud. Õudne! Hea, et ma kuskil metropolis ei ela, vaid väikses külakeses. Keegi ei pea teadma!

Reedel on meil tööl jõulupidu ka, tõmbasin salajõuluvanana endale Lehann'i nime, kellele pean $12 eest midagi soetama. Lisaks peaks perekonnale ka midagi kuuse alla panema, aga mul puudub jõulutunne! Appi!

Kena pühadeaega ja olgem tublid! Ailavju!

Tuuliga Melbsis.

Austraalia suvised alpid.

Minu tagasihoidlik hotellituba.

Hommikul minu aias. Tegin loomast video ka, aga ei saa üles laadida.