Issand, talv sai läbi - MELBOURNE

Pannkoogid pühapäeval ja Pärise rind taustal

Rikkusin pildi oma näoga

Ma istun lühikestes pükstes Nomad'i hosteli põrandal. Linnaks on Melbourne, mis ei ole üldse mitte kusagil mäe otsas ja on täiesti tsivilisatsiooni lõhnaga. Eile hommikupoolikul istusin Paris'e autosse ja tegime esimese peatuse teel olles justnimelt McDonaldsi kogupererestoranis! Nalja sai nii palju, et kui me ükskord linna sisse sõitsime, siis meie taga sõitnud Cameron läks endast täiesti välja, kuna tema on maalt ja ei tea üldse, kuidas kesklinnas liigelda.

Igal juhul sai talv nüüd läbi! Olen elus ja terve, kuigi viimased nädalad olid pisut närvesöövad. Hotelli juhataja koondati, töö-ööd olid järjest pikemad ja inimesi oli alles nii vähe, et stress ainult kuhjus. Praegu on veel öö ja päev omavahel sassis, aga ega see vast kaua ei kesta.

Reedel lauaga sõitmas

Viimane lumelauapäev oli reedel, kui taevas kiras päikene ja kõik oli suurepärane. Pühapäeva šampanjahommikusöögiks olid minu tehtud pannkoogid ja kuigi natuke oli kurb küll kõikidele head aega öelda, siis on kokkuvõttes hea meel sealt lõpuks ära tulla. Nüüd tuleks lihtsalt leida mingi töökoht, elukoht ja jalgratas!

Hea uudis on see, et ma ikkagi ei jää hetkel Melbourne'i pikaks ajaks ja sõidangi Perthi ära! Vahepeal oli see plaan täiesti tühistatud, aga ma natuke surusin peale ja teeme ikkagi ära. Ilmselt proovin veel natuke suruda ja teeme nii, et vana Camry'ga sõidame nii kiiresti, kui võimalik ja tagasitee katuseta Audis on natuke rohkem turistikas. Kogu asi on täiesti planeerimata, aga ma olen veendunud, et saab lõbus olema! Kõik peaks täpsemalt selguma täna õhtul, kui me endiste töökaaslastega korraks maha istun ja kümneka eest õlut ja kana tellin. Pean ära mainima, et pärast külaelu on linn natuke hirmutav. Hostel on niru, aga ainult seetõttu, et see on linna kõige odavam! $26 öö eest ei ole palju maksta ja kuna seltskond on nii hea siis ma olen rahul. Mary, Triin ja Gerda on minu kaaslased hetkel muide.

Mis must pikemas perspektiivis saab? Eks näis... Ma sain juba Crown'i hotellist vastuse, et nemad mind tööle ei võta, aga õnneks Hiltonist veel "ei" pole öeldud. Ma ilmselt teel läänerannikule mõtlen selle peale ja katsun selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, mingi rahaallika ikka tekitada. Õnneks sai mäe otsas nii palju kõrvale panna, et saab lubada küll mõnda aega töötu olemist!

Ärge muretsege, kõik lõppeb hästi! Ailavju!

Pärast viimast öövahetust. Rikkusin pildi oma näoga.

See on Khale

Valitsen veel pilvedest kõrgemal

Joogijärjekorras

Tere! Ma olen viimane eestlane mäe otsas, teised sõitsid Taimaale ära ja tulevad sealt koju mõneks ajaks. Mina olen veel siin ja jään vast järgmise nädala lõpuni, kui kõik plaanipäraselt läheb. Ilm läheb järjest soojemaks, lumest, mida varem oma 2 meetrit oli, on 30cm järele jäänud ja linnulaul ei vaibu enne pimedat (homme-ülehomme peaks oma jala jagu lund taevast alla sadama!). Siin vahepeal juhtus midagi ja veel midagi nii et osa inimesi lasti lahti, lisaks pandi üks hotell kinni ja nüüd ongi mõlemad töötajate majad üsna tühjad ning mäe otsas lahkub iga päev kümneid noori. Kuhu me niimoodi jõuame?

Triin ja Grete on somaallased

Igal juhul sai hooaeg lõpetatud üsna suure piraadipeoga, kus kogu firma teenindav sektor kokku sai. Pidu oli tore, sai söödud ja joodud, tantsitud ja möllatud - kokkuvõttes jättis aga ikkagi kuidagi natuke kesise mulje. Mõned kenamad sõbrad-sõbrannad ei saanud tulla, sest neile keelati see ära, teised olid keskööks täitsa purjus, aga kõigile tegelikult meeldis. Tore üritus, aitäh!! Nüüd saab ausalt öelda, et Mount Buller on inimtühi, sest need mõned kümned turistid, kes veel ringi tuiavad, on siin ainult sellepärast, et tipphooajal nad seda endale lubada ei saa. Piraadipeost on vast pilte juba näoraamatus ja mujal küll ja rohkem, aga kuna see oli nädala suursündmus, siis ega ei saa üle ega ümbert.

Neljas šampanja-hommikusöök

Kolmas šampanja-hommiksöök

Uue asjana oleme me Cameroni ja Parisega otsustanud, et me korraldame nii tihti, kui võimalik väikeseid šampanjahommikusööke. Need muutuvad vaikselt hitiks, sest neljandal korral oli juba jutt laiali ja me istusime kümnekesi pärast mu vahetuse lõppu hommikul kohvikus ja loputasime praemunad kihisevaga alla.

Kui need ilusad hetked välja arvada, siis vahel on täiesti üksik tunne ka, sest ära on läinud mu Eesti sõbrad, mäe otsast on lahkunud Daniel ja Charlie, kogu Abom'i töötajaskond, reedel sõidavad ära Drew ja Sasha... Ma ei tea, miks ma veel siin olen, eriti kuna neljapäeval saabub siia riiki ja mulle päris lähedale Melbourne'i ka Mary, kellega peaks väga palju pulli hakkama saama. Nii põnev! Hetkel on plaan säärane, et kui ma siit mäe otsast ära lähen, siis ma kauaks Melbourne'i alguses ei jäägi, sest tuli pakkumine sõita ühe autoga (1998 Toyota Camry) Perthi ja teisega (Audi A3) sealt tagasi - kokku 7000 kilomeetrit. Charlie ja Khale on väga nõus nii et vist tuleb ära teha. See teekond sinna läheb läbi Great Ocean Roadi ja kõrbete ja vihmametsade nii et saab väga-väga ilus ja tore olema, ma usun. Täpset alguskuupäeva veel ei ole, aga ma pakun 29 või 30 september ja kokku nii nädal-kaks vast.

Kell hakkab vaikselt muide 5 hommikul saama - ma viimasel ajal teen ainult öövahetusi, sest Drew väsis ära ja teised väidetavalt ei oska, kuigi siin midagi rasket pole. Ma veel ei kurda, kuna nii vähe on lõpuni jäänud, aga kui ma terved 4 kuud peaksin 5 ööd nädalas üksi üleval olema ja ainult osa sellest ajast on midagi asjalikku teha, siis oi-oi-oi.

Ma katsun kohe, kui midagi selgub, kirja panna, sest nüüd on vaba aega palju rohkem ja eriti just öösiti. Ailavju™

Paris ja Khale on kurvad - majast kolis just 7 inimest välja.

Sõidame paadiga.

Jack proovis mu mõõka.

Las ta kestab veel!

80ndate päeval oli soe ilm. Brie ja Jack.

Täna on üheksas september, Tuuli ja Kadri sünnipäev oli eile. Mina soovin palju õnne sünnipäevaks! Piupiupiu ja hurraa! Ja oma emale (ja kaksikvend Tõnisele) üleeilse puhul ja isale homseks! Et oleks pikka iga ja tervis alt ei veaks! Elagu! Torti! Šampanjat! Head tuju! Rõõmu! Sõpru!

Minu suusad on keskel.

Alustan siis ilmast, nagu ikka pika pausi järel jutujätkuks tehakse. Kevad on kohal, linnud laulavad ja päike on palav, ilmad lähevad järjest soojemaks, aga lumi ei ole veel kuhugi kadunud. Hiilgeajal töötanud 22st liftist on tööle jäänud 16 ja lumi on nagu kleepekas, kui hommikuse jäitega lumelaua otsa ei roni, siis kiiresti mäest alla ei jõua! Päevad on ka pikemaks muutunud - seda märkab eriti öösiti töötades, sest kui kell 7 aknast välja vaadata esimest korda, siis on seal päikesepaiste, mitte pilkane pimedus. Muidugi tuleb enne rohelust kevadtormide hooaeg ja hetkel on õues väidetavalt kuni 140 km/h tuul, inimesed helistavad oma tubadest, et teatada, et nad ei saa magada. "Aitäh, ma lähen kohe vajutan tuule nupust kinni ja palun vabandust ja tänan veelkord teada andmast!"

Hooaeg läheneb lõpule ja igasugused üritused on viimast korda. Oli viimane trivia õhtu, oli viimane parma, oli viimane lumesadu umbes nädal tagasi, aga jäänud on lõpupeod! Homme on hooaja viimane ühine õhtusöök, mis läheb ilmselt sujuvalt üle ülisotsiaalseks pubiralliks, pühapäeval on teenindava sektori lõpupidu, mis läheb ilmselt sujuvalt üle esmaspäevaks, kui me kõik piraadikostüümides kodu poole vangume. Ega muidugi täpselt ei tea, mis tuleb, aga vaimusilmas on need sellised toredad üritused. Hooaja lõpukuupäev toodi ka nädalakese lähemale ehk on nüd 28ndal septembril

Kinnitatud! Pärast-tööd-õllet kell 0800

See õhtusöök on sama, kus ma umbes kuu aega tagasi endale suusad võitsin - need seisavad nüüd poe ees neljandat päeva ja väidetavalt inimesed ikka katsuvad, aga ära ei ole veel keegi ostnud. Annan veel aega, nii head loomad peaks ikka ära ostma keegi.

Viimasele viktoriinile kohaselt saime viimase koha, keegi täpselt ei tea, kust see viga sisse tuli, aga nii ta läks. Õnneks päris ilma ei jäänud ja maagilisest kastist sai väikese nänni ikka valida. Ups! Oleks äärepealt unustanud hooaja suursündmuse "80's Day," kus kõik vanakooli riided selga panevad, mäest alla sõidavad ja väga heas tujus on. Sel päeval on mägi rahvast täis ja üritusi igale maitsele. Kahjuks pidin mina muidugi eelmisel ööl tööl olema ja suutsin ennast ainult kella kaheksani õhtul üleval hoida, aga jutud liiguvad, et ikka väga väga vahva õhtu oli olnud. Päev saab minu poolt ka vähemalt 8 punkti, sest pidustused algasid juba päikeseloojangul ja väga paljust ilma ei jäänudki.

Ma oma elu veel ära organiseerinud pole ehk teisisõnu ma täpselt ei tea, kus ma kahe nädala pärast olen. Ilmselt kutsub ikka Melbourne'i, aga mis ma seal tegema hakkan, kellega või kuidas, kuni Tuuli saabumiseni oktoobri lõpus, ei oska öelda. Õnneks on selles linnas alati võimalus lihtsalt trammiga sõita. Vohh!

Lubasin Paris'ele, et kirjutan paar sõna temast ja panen pildi ka. Ta on väga tore tüdruk, Inglismaa päritolu ja kokteiliteadlane, elab muidu Melbourne'is ja manageerib ühte baari, aga ekstreemsport kutsub talveks mäe otsa. Mulle ta meeldib. Kõik teised meeldivad ka, ainult Harrison on see inimene, kes võiks kusagil kõrbes elada, mitte Mt Buller'is samal ajal, kui mina siin olen.

Aitäh! Ailavju™

Minu sõbranna Paris - tal on imeilusad silmad!

Harrison, Sasha, Lydia, Drew, Charlie, Khale, Josh, Renee - restoranis Snowpony

Jäime viimaseks! Ma olin pahane!