KOHAL! Istun pargis Perthis

Perthi botaanikaaed - igal pool on pardid ja rumalad ameeriklased. Kena pikutada!

Tere! Ma olen läänekaldal Perthi linnas. Alustame siis ikka ilmast: see on kena, siin on kevadiselt värske ja umbes 18 kraadi. Päikese käes on hea soe, aga varjus hakkab pika peale jahe. Istun siin kohalikus botaanikaaias ja täpset päevaplaani käepärast ei olegi. Eile jõudsime siia pärast 4 pikka päeva väikeses Honda Jazzis (jah, ei saanudki seda pagana Toyotat).

Paremalt vasakule! Imeline maa.

Taamal Honda Jazz

Kolmapäeva hommikul lahkusin naeratus suul oma Melbourne'i hostelist ja sõitsin rongiga 30 minutit edelasse Werrebee'sse, kust Paris lahkelt minu ja Charlie Torqui'sse viskas. Seal saime kokku Chelsea ja Dave'iga, kes andsid meile üle täis pakitud väikeauto ja teatasid, et nemad sõidavad 2 nädalat seda vahet. Öö enne pikka sõitu veetsime Renee juures (endine kolleeg), kes samuti nüüd seal elab. Hommikukohvi McDonaldsist ja neljapäeval juba enne keskpäeva asusimegi mööda Great Ocean Road'i teele. See tee on maailma suurim sõjamemoriaal ja ehitati 13 aasta jooksul sõjaveteranide poolt, kellele riik säärase töö välja mõtles. Imeilus teekond, mis meid korraliku vaatamisväärsuste ringiga 12 tunniga Adelaide'i viis. Leidsime öömaja Accor Ibis hotellis, kes niiöelda kolleegidena meile 60 dollari eest toa andsid. Reedel saime hommikukohvi McDonaldsist ja sõitsime jälle oma 12 tundi Cedunasse, mis on enne suurt Nullarbor'i viimane päris koht. Nullarbor ise on väidetavalt kõrb ja kuigi seal sadas vihma, siis oli see lihtsalt 1200 kilomeetrit mitte midagit. Öö sealses motellis ja kohvi hommikusöögilauas alustasime oma pikimat päeva laupäeval kell 7.

Ümberringi ei olnud mitte midagi.

Ausalt ei olnud mitte midagi huvitavat selles päevas. Sõitsin Austraalia pikima sirge tee läbi ja peatusime ainult, et võtta bensiini ja ületada osariigipiir. Öö elasime üle Norseman'i nimelises endises hõbedakaevanduslinnas rongimotellis, mis tegelikult oli päris naljakas koht, kuna tuba oli väiksem, kui kuur, aga see-eest oli vannitoas mullivann. Pühapäeva hommikuni välja ei olnud ma ühtegi looma peale sisalike ja meetri kõrguse surnud känguru sööva kotka näinudki, kuigi lubati kõike kuni kaamelite ja emudeni välja. Pärast hommikudušši tõmbasin aga oma põrandale visatud lühkarid jalga, pistsin käe taskusse ja tõmbasin imekiiresti uuesti välja, et lähitutvuda esimese kodustamata elukaga - ma ei ole kindel, kas see pikk jublakas, kes mu pöidlast hammastega kinni haaras oli maopoeg või tuhatjalgne, aga seal ta rippus. Ilgelt valus oli ja tõmbas poole tunniga käe punaseks ja paiste. Haiglas öeldi, et "ega ei tiagi..." ja anti igaks juhuks üldine mürgivastane sinine tablett ja öeldi, et kui hullemaks läheb helista, et kiirabi kusagilt vastu hakkaks sõitma. Hirmus lugu, aga kõik läks üle.

Kirikupäeval pannkooke ei teinud ja motell pakkus ainult corn flakes'i, aga Perthi ligidal sai juba Chicken Treat'i, mis on Lääne-Austraalia au ja uhkus kiirtoidu restoran.

Magasin soodsas hostelis ja nüüd ma siin botaanikaaia murul laman ja kirjutan. Väga sügavat muljet see linn veel jätnud pole, aga ilus roheline on. Ma olen rahul! Ilmselt olen siin kauguses neljapäevani ja sõidan lennukiga tagasi Melbourne'i, aga küll varsti selgub täpsemalt.

Piltidel kaunid vaated teelt, ilusad kohad ja hetked - kui keegi kunagi teile pakub võimalust Melbourne'ist Perthi sõita, siis soovitan pikalt järele mõelda, kas äkki ikka pole aja ja rahaga midagi paremat teha... Ja reisikaaslast valige ettevaatlikult, muidu on! Ailavju™

Suurim vaatamisväärsus - 12 apostlit ehk lubjakivi meres.

Täiesti sirge tee läbi aborigeenide maa.

Meri tegi maasse augu.

Igas suunas saab minna.

Suur ja kuri ookean.

Päike loojub.

Päike tõuseb.

Kus kõrbest saab ooekan...