- SUPERERKI SEIKLUSED -: Bananaman'i tagasitulek

Herned on valmis!

Käes on aeg, kus Mary sünnipäev on juba selja taga ja paljudel teistel ka, jõulud on lähedal, siin on südasuvi ja kodus lörtsine talv. Elu Tasmaanias on endiselt üsna rahustav ja ilus, kurta pole millegi üle.

Käisin eelmisel nädalal siit saare pealt ära, et teha vahelduse mõttes pisut hotellitööd - Mt Bulleris avati lõunapoolkera esimene IMTB Epic Trail!!! See on 40km üles-alla sõitmist läbi looduskauni rahvuspargi ja peaks naeratuse näole tooma sadadele, kui mitte tuhandetele mägiratturitele. Kui neli päeva järjest poleks vihma kallanud, oleks ehk natuke ilusam olnud, aga muidu on ka suvel selle mäe otsas kena vahtida.

Sõbrad restoranis - mina tööl.

Melbourne'is veetsin kokku vast 2 päeva ja suuri sündmusi sinna sisse ei jäänud. Tuulil on kõik hästi, Mary-Sven-Triin-Grete gäng leidis endale oma korteri ja käivad kõik ilusti tööl ja see maailma elamisväärseim linn on ikka veel sümpaatne. Launceston'ist Melbourne'i lend lükkus 2,5 tundi edasi, sest lennukil oli suunatuli katki, aga parandati lõpuks ikkagi ära. Tagasiteel hilinesin 2 tundi, sest üks lennuk oli katki ja pidi ootama, kuni teine tuuakse. Vahepeal istusin muidugi ligi tunnikese katkises lennukis oma kohal, aga kapten ütles, et nüüd tuleb välja minna, sest kiiresti seda osa ära ei vaheta, mis puruks oli. Pole midagi teha, ei olnud minu päevad lihtsalt.

Hommikul harvendamas

Naastes helistasin korraks Wade Miller'ile, kelle heaks ma märtsist maini õunu korjasin, et küsida, kas tal äkki oleks mulle midagi pakkuda. Ta ütles, et tule homnepäev kell 8 hommikul kohale ja saab. Nüüd on mu elu siis säärane, et hommikul harvendan 8 tundi õunu, käin kiiresti kodus duši all ja sõidan kohe edasi restorani, et inimestele süüa anda. Päevad on pikad ja väsitavad, aga kuna siinkandis suurt midagi muud teha pole, kui tööd, siis ma arvan, et natuke aega peab isegi minu vana kere sellele vastu.

Muideks hakkavad kohe valmima ka kirsid, hernekaunad on pungil täis, õunte läbimõõt ületab 5cm ja õues on päeval tubli 27 kraadi... Päike kõrvetab nii et näost koorub nahka ja t-särk on selga päevitatud. Õudne! Hea, et ma kuskil metropolis ei ela, vaid väikses külakeses. Keegi ei pea teadma!

Reedel on meil tööl jõulupidu ka, tõmbasin salajõuluvanana endale Lehann'i nime, kellele pean $12 eest midagi soetama. Lisaks peaks perekonnale ka midagi kuuse alla panema, aga mul puudub jõulutunne! Appi!

Kena pühadeaega ja olgem tublid! Ailavju!