Jõulud lähenevad

Launcestoni tunnus-statüü

Homme saab 3 nädalat Tasmaaniat ja mulle siin meeldib. Kellelgi pole kuskile kiire, mets on roheline, loomad teevad hääli ja linn ei ole mingi säärane linn, nagu Melbourne või Stockholm, vaid pigem nagu väike Tartuke või nii. Alles eile õhtul oli 2 vallabit aeda kinni jäänud ja tatsasid siin ringi.

Kesklinna jõulupuu

Väga suuri muutusi hetkel olnud ei ole, käin endiselt umbes 5 korda nädalas restoranis tööl, sõidan autoga koju ja magan, kuni on aeg hommikul jälle jooksma minna. Olen tutvunud paljude uute inimestega ja ükspäev käisime Drew, Jacob'i, Sarah ja Emmie'ga kalal, kuhu ma muidugi oma hea peaga unustasin fotoka kaasa võtta, aga ega paljust pilti teha polekski olnud. Kaks kala jäid põhjaõnge külge kinni ja mõlemad sealt ookeanist välja tõmmati, aga ma ei olnud päris pahviks löödud... Lubati, et järgmine kord läheb paremini, aga ega ma siin nooremaks ei jää.

Teisipäeval sõidan nädalaks siit saare pealt ära, et Mount Bulleris väike tööots teha. Pisut olen põnevil ka juba, sest suurlinnas pole ammu käinud ja seal üleval peaks päris hea soe olema. Tagasi tulles peaks algama ka õunte harvendamise hooaeg ja siis saan oma farmipäevad ära teha, aga hetkel on see natuke tulevikumuusika, kuna täpselt ei tea kuidas need asjad jooksma hakkavad.

Laupäeviti muide käin squash'i mängimas siinsete poistega ja eile juba võitsin paari neist oma euroopapärase loova mängustiiliga - ja siis sain räigelt pähe. Siia muide on jõudnud uudised, et Eesti on tekitanud mingisuguse e-residency asja, mida kõik endale taodelda saavad. Ma ei teadnud sellest midagi, kuni restoranis küsiti, et kust ma pärit olen ja vastuse "Eestist" peale sain jutu, kuidas telekas oli olnud pikk nupuke selle asja kohta. Uurisin ja puurisin, Peku ei teadnud midagi... Igatahes midagi toimub, mis Austraallastele miskipärast meeldib.

Elu on päris ilus ja ühtegi halba sõna pole öelda. Mu libaperekonda kuuluvad ema Wendy, isa Leo, vend Todd ja Drew. Lisaks on veel 2 venda Joshua ja Lindsay, aga nemad elavad omaette Launcestonis nii et me igapäevaselt ei kohtu, aga ka nemad on sümpaatsed.

Lisaks käisin täna verd andmas esimest korda Austraalias. Minu veri oli väga hinnatud, mu veenid olid paremad, kui blond pikka kasvu Kristy kunagi varem näinud oli ja pool liitrit verd kadus mu kehast impressiivse 5 minuti ja 27 sekundiga. Väga hästi läks!

Kahjuks olen ma unustanud peaaegu terve viimase nädala oma fotoka akut laadida ja kuigi see hetkel täitub energiaga, siis ma ei ole üldse nii palju pildistanud, kui oleks tahtnud. Luban end parandada. On seal keegi soovib mulle saata jõulutervitusi? Mu aadress on 308 Windermere Rd, Windermere, 7252 TAS, Australia ja ma olen siin ilmselt jaanuari lõpuni. Ailavju™

Säärane part paterdas aias.

Mina niisama pärast squashi.