- SUPERERKI SEIKLUSED -: 12 päeva paljajalu ehk makrell merest kuivale maale

Delfiinid laevaninas - kaua nendenga mängida ei saanud, pidin pakkima minema.

Nüüd lähen mõned päevad ajas tagasi ja alustan sealt, kus pooleli jäi. Viimasele postitusele ärgnes mõned päevad ilusat elu rannas, kohvikutes ja looduses, kuni neljapäeval sain ühe ingliskeelse telefonikõne, mis ütles, et "tahad kalale tulla? Ma tulen võtan su kahe tunni pärast peale."

Sõbranna vee peal.

Sõbranna vee all.

Alustan siis kohvikutest ja loodusest - leidsin endale Darwinis sõbranna Alecia, kes on ilus, tore ja andekas kirurg ja ta kutsus mind endaga telkma. Sõitsime tema Subaru Forresteriga mõned tunnid linnast välja Litchfield'i rahvusparki kõige ilusama väikese jõekese juurde. Seal oli ujumiskoht, ilus päikeseloojang ja hea soe öö läbi telgis pikutada. Hommikul praadisime priimuse peal mune ja peekonit, vaatasime veel ringi ja sõitsime linna poole tagasi. Siin Darwinis ongi vähemalt nende kohalike sõnul kõige parem see, et kui linnaelu üle viskab, siis igas suunas on tunni-kahe kaugusel täielik vaikus ja loodus nii et kõik, keda ma siin tean proovivad ikka kahe nädala tagant paar ööd telgis magada. Ja käivadki.

Ja siis tuli neljapäev, kui ma rahulikult Mary'ga rannas päikest võtsin ja külma siidrit libistasin ja heliseb telefon. Teises otsas räägib keegi segases keeles, et sai mu numbri kelegi Norm'i käest ja et ta läheb täna kalale ja kui ma tööd tahan, siis ta tuleb võtab mu kahe tunni pärast peale, et lähme nädalaks merele. Ma olin hämmingus, sest mina ei tea ühtegi Norm'i ja ainus koht, kust kalur mu numbri oleks võinud saada oli üks lehekülg internetis, kus ma mingi vormi ära täitsin, aga ma ei olnud mitte milleski kindel. Igal juhul tuli kahe tunni pärast uus kõne ja veerand tunid hiljem viskasin oma seljakoti pruuni kastiautosse ja istusin kõrvalistmele - juhiks kapten Tim.

Ma ei osanud olukorrast tõesti mitte midagi arvata, sest makrelli ma varem püüdnud ei ole ja üle kahe päeva järjest laeval vist ka pole õnne olnud olla, aga tuli käia vaatamas, mis värk on. Laev, millel ilus nimi South Seas Daniela, oli umbes 14 meetrit pikk ja 4 meetrit lai, meeskonnaks 52-aastane Smed (pärisnimega Marc) ja 19-aastane Flash (pärisnimega Gordon). Mõlemad head mehed, lihtsalt see kanep meeldis kohe varajasest hommikust kuni hilisõhtuni välja. Kalameestel muide tundub natuke olevat oma salakeel, mis kõlab küll, nagu inglise oma, aga tegelikult konsonante ei kasutata eriti ja räägitakse vaiksemalt, kui peaks. Oli hetki, kus Smed ja Tim peavad vestlust laeva erinevat otses ja mina istun täpselt nende kahe keskel ja mitte ühestki sõnast aru ei saa.

Smed paremal väikest makrelli tõmbamas, Flash vasakul oma kala ootamas.

Niisama pead maha võtmas.

Kuidas püüda makrelli? Esimesel päeval teel kalastuskohta istusin mina Flash'iga ja panime kolm konksu üksteise otsa, sinna külge trossi ja tegime igasuguseid värvilisi torukesi, millega kalu meelitada. Järgmisel päeval panime nende kolme konksu otsa umbes 20-sentimeetrised söödakalad ja kinnitasime trossi 8 meetrise tamiilijupi külge, mis omakorda oli 20-meetrise köie küljes, mis oli laeva küljes. 5 liini oli korraga laeva taga vees ja kui kummirõngas köie otsas sirgeks läks, siis tuligi hakata kohe käsitsi tõmbama. Tim lubas, et "raha on hea, aga tööpäevad on pikad" ja ta ei valetanud. Äratus oli igal hommikul enne päikesetõusu (umbes kella kuuest) ja magama sai raskematel päevadel pärast keskööd. Esimene suur kalapäeva oli pühapäeval, sest Jumal vist puhkas ja ei valvanud nende 178 makrelli üle, kelle me tol korral välja tõmbasime. Kala ise on ilus ja hõbedane, suuremad isendid on mulle lõua alla ja tiri, mis sa tirid, aga need kalad on tugevad võitlejad, kui nad ühel hetkel aru saavad, et ma neid maa peale tahan tuua.

Kui kala on niimoodi toore jõuga laevale vinnatud, sai liin uue sööda, kala kolp sai kurikaga puruks pekstud ja pea otsast ära lõigatud. Oli hetki, kui oli nii kiire, et ei olnud seda aega, et makrell surnuks lüüa enne kui pea maha läks nii et jah olen giljotineerinud ka elusaid elukaid... Esmaspäeva hommikul igatahes olid mul käed nii paisted ja valusad, et ma olin valmis tagasi koju tulema. Selleks ajaks olime lähimast maismaast 110 miili kaugusel ja Balile oleks veel ainult 32 tundi sõita nii et pidin keha tuimaks mõtlema ja edasi töötama. See laev muide on ainus oma firmas, millel need samad kalad, kes püütud saavad, kohe sama päeva õhtul fileeks lõigatakse ja ära külmutatakse (teistel laevadel lastakse lihtsalt sisikond välja ja lükatakse jääga tünni). Smed fileeris, Flash lõikas vereriba ja uimed ära ning mina pakkisin karpi.

178 kala kindlas kohas. Flash'il hea meel.

Igatahes enne minekut ütles Tim, et oleme nädala, aga kui 7 päeva täis sai, ei olnud veel piisavalt kala ja kuidas teisiti, kui pikendati reisi 4 päikesetõusu võrra. Laevaelu iseenesest on tore, muresid on väga vähe, kõht on täis ja ilm hea soe. Ma isegi ei kurtnud, sest tegelikult on ju terve elu aega, et maismaal töötu ja kodutu olla, eksole?!

Igal juhul jõudsin esmaspäeval tagasi, jõin väikese veini ja magasin - ärgates ei saanud keha hästi aru, et miks jalge all ei laineta, kui kogu aeg viimasel ajal on ju päev otsa edasi-tagasi ja vasakule-paremale loksutud. Aga võimas vend nagu ma olen, sain mõistusest jagu ja harjusin ära. Merest on praeguseks jäänud ainult mädanev haav paremal käel, tuimad sõrmeotsad ja kriipsud-kraapsud üle kogu keha. Söön antibiootikume ja lähen homme teen poistega ühe reisi veel, sest mulle tegelikult väga meeldis. Soovitan teistelegi ja kui keegi poistest mõtleb ühel päeval, et peaks Austraaliasse tulema, siis makrellipüük on küll selline toode, mille eest saab raha, saab trenni ja ilusa päevituse.

Ailavju™