 |
| Darwini siluett |
Jõudsin eile jälle merelt tagasi ja elu on ilus: hea soe pikutada siin 35-kraadises kuumuses, kõht on täis ja elukoha rõdult näeb nii kesklinna kui ka ookeani. Sel ajal, kui mina makrellidel päid maha lõin, hoidis Mary ennast tegusana elukohta otsides ja komistaski lõpuks ühe kena toa taha, kus on konditsioneer, rõdu, üks Eesti paarike ja Brisbane'ist päris maaler Mike. Kõik head inimesed ja ruumi on siin oioi kui palju.
 |
| Pool mulle, pool haile. |
Mul on nüüd 4 vaba päeva ja siis käin teen ühe reisi veel. Kui kodumaal algas sügis, siis siin algab ka teine aastaaeg, milleks on vihmahooaeg. See peaks tähendama, et umbes poole oktoobri pealt hakkab iga päev kell 3 umbes 12 tundi järjest vihma sadama, õhuniiskus on 100% ja ööpäev läbi on ikka väga palav. Päevitada enam ei jaksagi, aga eks ole natuke pruuniks ka saadud.
Veetsin viimased 11 päeva siis jälle oma South Seas Daniela pardal ja püüdsime kala. Esimese kolme päevaga saime kätte 8 purakat, sest sõitsime liiga kaugele itta, kuhu kala veel jõudnud ei olnud. Tim küsis oma poiste käest, kuidas neil kaladega on ja nad olid sel päeval püüdnud üks kaks ja teine seitse kala nii et põhja ei olnud mõtet sõita. Veetsime aega saarte varjus tuule eest peites, kala püüdes ja raamatuid lugedes, aga pärast kolme päeva võtsime suuna läände ja poolel teel algpunkti ja teiste poiste vahel hakkas see pull pihta - 178, 190, 226, 210 ja nii edasi kala päevas (mina tõmbasin välja ka kala number 1000). Jõudsin maale teisipäeval, nüüd on neljapäev, aga käed on ikka üle mõistlikkuse piiride paistes, näpuotsad tundetud ja kõik kohad kriipse-kraapse ja konksuauke täis. Seal tuulevarjus ma viskasin spinningu vette ja lootsin, et äkki saab mingi väikese kirju kalakese püüda, aga ei, kus?! Igal pool on ainult haid, kes meid esimesest päevast peale jälitasid. Päeval pidi kalad nii kiiresti paati tõmbama, kui üldse võimalik on, sest muidu söövad haid konksu otsas oleva makrelli lihtsalt ära. Õhtul, kui kala fileeriti, siis ujus ümber paadi ikka vahel oma 30-pealine parv neid monstrumeid. Laupäeval tuleb üks viimane reis veel, siis peaks makrelli hooaeg läbi saama ja vihma sadama hakkama. Tim ütles, et pärast järgmist reisi ilmselt kolme kalameest tal paati vaja pole ja siis peaks ka meie töösuhe lõppema.
Kuna nende kolme reisi eest peaks raha saama täpselt nii palju, et mind õnnelikuks teha mõneks ajaks, siis ma olen rahul. Palka saab täpselt nii palju, kui kala on - fileeritud makrelli eest makstaks 13$ kilo eest, mis läheb bossi ja meeskonna vahel jagamisele, maha võetakse veel mingid maksud, kütus ja jooksvad kulud ning minu pangakontole kukub kaks nädalat hiljem umbes 2000 dollarit. Kuna seekord sai peaaegu 80 karpi rohkel kala pakitud, siis tuleb ka palganumber selle võrra muidugi suurem nii et on mida oodata. Meil on uus meeskonnakaaslane Flash'i asemel, kes viimasel hetkel alt ära hüppas - Nigel'i 15-aastane poeg Phil, kes suurem asi mees veel pole, aga proovib. Ebaaus on see, et ta saadeti ühel päeval kolmeks tunniks magama, sest ta vingus, aga raha saab sama palju, kui mina ja Smed. Samas pole minu asi öelda. Kui nüüd ainult saaks sellest valust lahti, mis käsi ja sõrmi piinab...
Ma Darwinis veel päris kindel pole, sest olgem ausad, ma ei ole siin väga palju aega veetnud. Kui merelt tulla, siis jalutan ikka ringi ja vaatan, et kena on, viim sõbranna õhtust sööma ja olen õnnelik, et konditsioneer toas on, aga siin sellist melu, nagu Melbourne'is oli, pole kusagilt võtta. Eks paari nädala pärast paistab, kas, kus ja kuidas ma oma elu ära organiseerin.
Ailavju™
 |
| Muusikaline vahepala - Erki kalakitarril. See on keskmise suurusega loom. |
 |
| Tahtsin väikest kala, sain suure. |
 |
| Flash lasti lahti - see on Phil |
 |
| Õnnelik haikala. |
No comments:
Post a Comment