Valitsen veel pilvedest kõrgemal

Joogijärjekorras

Tere! Ma olen viimane eestlane mäe otsas, teised sõitsid Taimaale ära ja tulevad sealt koju mõneks ajaks. Mina olen veel siin ja jään vast järgmise nädala lõpuni, kui kõik plaanipäraselt läheb. Ilm läheb järjest soojemaks, lumest, mida varem oma 2 meetrit oli, on 30cm järele jäänud ja linnulaul ei vaibu enne pimedat (homme-ülehomme peaks oma jala jagu lund taevast alla sadama!). Siin vahepeal juhtus midagi ja veel midagi nii et osa inimesi lasti lahti, lisaks pandi üks hotell kinni ja nüüd ongi mõlemad töötajate majad üsna tühjad ning mäe otsas lahkub iga päev kümneid noori. Kuhu me niimoodi jõuame?

Triin ja Grete on somaallased

Igal juhul sai hooaeg lõpetatud üsna suure piraadipeoga, kus kogu firma teenindav sektor kokku sai. Pidu oli tore, sai söödud ja joodud, tantsitud ja möllatud - kokkuvõttes jättis aga ikkagi kuidagi natuke kesise mulje. Mõned kenamad sõbrad-sõbrannad ei saanud tulla, sest neile keelati see ära, teised olid keskööks täitsa purjus, aga kõigile tegelikult meeldis. Tore üritus, aitäh!! Nüüd saab ausalt öelda, et Mount Buller on inimtühi, sest need mõned kümned turistid, kes veel ringi tuiavad, on siin ainult sellepärast, et tipphooajal nad seda endale lubada ei saa. Piraadipeost on vast pilte juba näoraamatus ja mujal küll ja rohkem, aga kuna see oli nädala suursündmus, siis ega ei saa üle ega ümbert.

Neljas šampanja-hommikusöök

Kolmas šampanja-hommiksöök

Uue asjana oleme me Cameroni ja Parisega otsustanud, et me korraldame nii tihti, kui võimalik väikeseid šampanjahommikusööke. Need muutuvad vaikselt hitiks, sest neljandal korral oli juba jutt laiali ja me istusime kümnekesi pärast mu vahetuse lõppu hommikul kohvikus ja loputasime praemunad kihisevaga alla.

Kui need ilusad hetked välja arvada, siis vahel on täiesti üksik tunne ka, sest ära on läinud mu Eesti sõbrad, mäe otsast on lahkunud Daniel ja Charlie, kogu Abom'i töötajaskond, reedel sõidavad ära Drew ja Sasha... Ma ei tea, miks ma veel siin olen, eriti kuna neljapäeval saabub siia riiki ja mulle päris lähedale Melbourne'i ka Mary, kellega peaks väga palju pulli hakkama saama. Nii põnev! Hetkel on plaan säärane, et kui ma siit mäe otsast ära lähen, siis ma kauaks Melbourne'i alguses ei jäägi, sest tuli pakkumine sõita ühe autoga (1998 Toyota Camry) Perthi ja teisega (Audi A3) sealt tagasi - kokku 7000 kilomeetrit. Charlie ja Khale on väga nõus nii et vist tuleb ära teha. See teekond sinna läheb läbi Great Ocean Roadi ja kõrbete ja vihmametsade nii et saab väga-väga ilus ja tore olema, ma usun. Täpset alguskuupäeva veel ei ole, aga ma pakun 29 või 30 september ja kokku nii nädal-kaks vast.

Kell hakkab vaikselt muide 5 hommikul saama - ma viimasel ajal teen ainult öövahetusi, sest Drew väsis ära ja teised väidetavalt ei oska, kuigi siin midagi rasket pole. Ma veel ei kurda, kuna nii vähe on lõpuni jäänud, aga kui ma terved 4 kuud peaksin 5 ööd nädalas üksi üleval olema ja ainult osa sellest ajast on midagi asjalikku teha, siis oi-oi-oi.

Ma katsun kohe, kui midagi selgub, kirja panna, sest nüüd on vaba aega palju rohkem ja eriti just öösiti. Ailavju™

Paris ja Khale on kurvad - majast kolis just 7 inimest välja.

Sõidame paadiga.

Jack proovis mu mõõka.