 |
| Ailavju™ |
 |
| Tööl, näe, kannan sokke. |
Tere! Ma olen omadega jõudnud sinna paika, kus homme aasta aega tagasi lendasin ma Tallinna Lennart Meri nimelisest lennujaamast Helsingisse, et maanduda Uus-Meremaal. Imeline esimene kuu möödus lõunasaarel ja veebruarist alates olengi olnud suures kõrberiigis nimega Austraalia. Aasta on läinud linnulennul, julgeks ma öelda. Küll olen olnud õnnelik ja rõõmus, vahel kurb ja üksik, olen näinud mägesid, lund, kõrbe, kriiskavat kuumust ja põletavat päikest, olen leidnud uusi sõpru, teinud uusi asju, palju tööd ja seiklusi - elamusi küll ja rohkem.
Mis ma selle aastaga olen selgeks saanud? Ma ei oska veel täpselt öelda... Ma tean, et ma tulen lõpuks koju tagasi, sest Austraalia ei ole see riik, mis nii võimsa jälje oleks jätnud, et siit enam ära ei tahaks tulla. Olen avastanud, et maailmas on headus veel täiesti olemas ja ega see tasumata ei jää. Mu inglise keel on palju parem, kui kunagi varem ja kuigi ma hetkel ei tea, mida ma sellega edaspidi peale hakkan, siis ega see mööda külge maha ei jookse. Igatsen koju, aga samas on tunne, et ma ei ole veel päris nii palju saavutanud, et saaks tagasi tulla. Lõuna-Ameerikasse pole mu saabas veel jälgi teinud ja ma arvan, et see peaks ikkagi juhtuma enne, kui ma päriselt jälle igapäevaselt Tallinna munakive oma pilguga loendan. Ma ei ütle, et ma mõneks ajaks järgmise aasta jooksul koju ei tule, aga ma sinna veel sisse seada end ikkagi ei saa.
 |
| Need 3 koera on ikka mu lemmikud. |
 |
| Kotkas-kirsivaras |
Ma tean ka seda, et hetkel on Tasmaania mu lemmik osariik, sest siin on head vaibid. Kellelgi pole nii hirmus kiire, kui Melbourne'is, Sydney's või ükskõik millises teises suurlinnas, muresid on poole vähem, rõõme 2 korda rohkem ja kuigi inimesed, jah, on veidramad, kui mandril, siis mulle nad meeldivad.
Möödunud pühapäeval tegin oma viimase vahetuse siinses restoranis ja nüüd käin veel nädala-kaks iga päev õues õunu harvendamas. Kirsse korjan ka ja väikesed pirne kukutan puu otsast alla. Ega see töö suurem asi pole, aga keegi peab seda tegema, et koolilapsed märtsis suuri ilusaid ubinaid näost sisse saaks ajada. Ja kuna mul kuskile kiire pole ja palka saab, siis ma ei kurda. Kui jaanuarikuu otsa saab, siis tegelikult algab tume aeg - ei ole mul päris kindlat plaani ja kuigi seni on mul kõik väga libedalt läinud, siis natuke muretsen, et äkki enam kandikul tulevikku ette ei kanta.
Muidu on tore olnud - käisin esimest korda rannal kalastamas näiteks. Ühtegi kala küll ei saanud, aga ühe vägevama vihma, mida ma kunagi näinud olen, sain ära tunda. Ja pean jälle tõdema, et ega vaba aeg puu otsas ei kasva, kui kahes kohas töötada - nüüd peaks vähe iizim periood tulema, saab puhkusele mõelda. Luban veebruaris olla turist, näha ilusaid kohti ja asju ja mitte üleliia töötada!
Mõtlesin, et panen siia postitusse parimad pildid aastast 2014, aga tegelikult on need kõik siin juba olemas nii et siinkohal ikkagi pilte inimestest, päikesest ja loomadest! Mul on uus soeng! Ailavju™
 |
| Kalarand enne tormi. |
 |
| Varjuteatris. |
 |
| Vihma sadas - püüdsime kala telgist. |
 |
| Kõige viimane tööpäev - mul on nii koledad püksid, sest ilusad lõhkusin kükitades ära. |
No comments:
Post a Comment