128 km hiljem on Valentinipäev

Puhkasin metsas.

Kallid sõbrad, ilusat valentinipäeva. Mina võin olla teie kõigi Valentin, kui soovite! Muide, lisaks mõnedele teistele, on täna sünnipäev minu vanaemal - peab oma suurt 80ndat juubelit. ELAGU!

Mina trepil.

Nüüd siis asja juurde - käisin Overland Track'il. Tean, et pidin esialgse plaani järgi natuke vähem jalutama, aga kui ma kord seal rajal olin, tekkis natuke forrestforrestgumpilik olukord, et "kui ma juba nii kaugele tulin, siis ma lähen juba järgmise verstapostini" ja sealt edasi ja edasi. Ära ei eksinud, aga nägin rohkem, kui ma alguses arvasin.

Need 6 päeva olid muide üsna imelised. Käisin ära kuue mäekese tipus ja kuigi mu elu on natuke rikutud, sest Uus-Meremaa mäed on ära nähtud, siis ega siin kohalikel ka väga viga polnud. Esimene päev algas kohe kuulsa Cradle Mountain'i (1545m üle merepinna) ja selle kõrval oleva Barn Bluff'i (1559m) vallutamisega. Need tehtud, sai vaikselt hakata magamamineku peale mõtlema ja nii leidsingi end oma ilusas äärmiselt odavas telgis pehmel murul Waterfall Valley Hut'i telklas.

Vahele mainin ära, et kõik need 6 päeva oli ilm absoluutselt imeline ja imepisike tibutamine oli ainult viimasel õhtul. Teine päev möödus suuremate vallutuste ja viperusteta - käisin mägijärves ujumas, kõndisin Winderemere Hut'ist mööda ja oma 36 km alguspunktist hiljem leidsingi end Pelion'i majakese juurest. Päev kolm oli suur mägede päev, kui sai üle vaadatud nii Mount Pelion East (1416m) kui ka Tasmaania kõrgeim tipp Mount Ossa (1619m).  Imelised vaated nähtud ja kõrvetav päike kuklas, leidsin end taaskord pärast oma 30km matka Bert Nichols'i nimelisest hütikesest, kus veetsin öö puuplatformil (Uus-Meremaal on hüttides madratsid ka, siin riigis tuleb magada kõval puidul).

Mt Ossa tipus.

Neljas päev viis mind natukene pearajast eemale - leidsin keset muinasjutumetsa kõige ilusamaks baasiks Pine Valley hüti, et allutada enda tahtele minu täielik lemmikmägi Acropolis (1481m). Sinna üles tuli ikka ronida nii, et kui ema oleks näinud, siis ta oleks ainult kiljunud ja muretsenud, aga see oli seda väärt. Täielik tuulevaikus, sinine taevas ja lapikud kivid, millel alasti päikest võtta... Mida enamat hing ihkab. Magasin jälle oma armsakssaanud helerohelises 20-dollarilises telgid ja hommikul käisin korra kaemas ka järvedest ja kaljudest koosnevad Labyrinth'i, kus oli ka väike ja nimetu 1160 meetrine mäeke. Hütt ise muide asus umbes 860 meetri kõrgusel ja vertikaalseid kilomeetreid, mis ma sel matkal alistasin, ei jaksa mina küll üles lugeda. Selle hüti tualetis vaatas mulle seina pealt muide vastu ka puhtas võro keeles lause "Kon om peldik?" Koduigatsus ja siiras rõõm täitsid mu hinge.

Edasi juba vaikselt allamäge Lake St Clair'i poole, mille kaldal veetsin oma viimase öö ärgates kõigest lainetekohina, sillerdava päikese ja kuumuse tõttu viimase inimesena laagriplatsil. See ei olnud muidugi esmakordne, et teised minu ärkamise ajaks kadunud on. Enamus inimesi vist ärkas koos päikesega kuue paiku, aga minu äratuskell oli seatud poole üheksaks! Laiskus!

A kon om peldik?

Pärast kolmetunnist jalutamist mööda järve kallast jõudsingi matka lõpppunkti, kus nägi kümneid matkalt tuttavaid nägusid - sai muljetatud, õlletatud ja kõigile imelisi maailmaavastusi soovitud. Käepigistused ja õnnitlused teineteisele ei tahtnud lõppeda, võiks isegi öelda, et kuigi ma neid ainult nime- ja nägupidi mõned päevad teadsin, siis sai ikkagi natuke imeline asi koos ära tehtud. Ühesõnaga inimesed, nagu Carlos, Sam, Maddie, Lauren, David, Mary, John, Ann ja teisedki tegid sellest üksikust matkast midagi väga meeldejäävat.

Ja nüüd edasi tähtsate asjade juurde. Sõin hommikuti putru Nutellaga, lõunaks juustu kräkkeritega ja õhtuks imelisi pasta- või riisiroogasid. Nägin teel kahte oma uue potensiaalse lemmiklooma echidna isendit, paitasin metsikuid vallabisid, ehmusin kümnete possumite ja ühe vombati peale ning hoolimata kõigest jooksin otsa ka kuuele maole. Neli tiigermadu olid väga surmavad ja ülejäänud 2 rohelist ussi, olid kõigest üsna surmavad. Iga kord suutsin ma ainult ehamtusest paigale tarduda, kattuda külma higiga ja ootasin tubli mitu minutit enne, kui esimese sammu julgesin teha. Ma ikka ei salli madusid!

Tagasi tsivilisatsioonis muide on siin Launcestonis käimas veini-, toidu- ja meelelahutusfestival Festivale. Käisin seal eile ja lähen ka täna, sest vein on hea ja mõistliku hinnaga, toit on imeline ja tegemist on ikkagi kohaliku aasta suurima üritusega. Sydney'st on Wendy'l külas ka sõbrad Narelle, Wayne, John ja Michelle (?) ja nad on toredad.

Sellega praegu lõpetangi, tahtsin lihtsalt kirja saada selle Overland Track'i asja enne kui meelest läheb. Vaadake pilte! Ailavju™

Acropolise tipus. Hetk hiljem olin alasti.

Ärkasin just viimasel hommikul.

Niisama jalutamas.

Hakkasin minema.

Tasmaania mäed.

Metsik vallabi.

Barn Bluff pilves.

Mõtlen.

Taustal Mt Ossa.

Acropolis teise nurga alt.

Festivale'l joon veini.

Fantastiline Pine Valley Hut.