Tasmaaniasse jätan osa südamest maha

Seinatäis vagiinasid - see on tänapäeva kunst.

Todd sõidab autoga.

Nüüd on see käes. Homme hommikul läheb lennuk Launcestoni lennujaamas Melbourne'i, peal minu seljakott ja ma ise. Mis edasi saab, on veel natuke tume maa, sest variant on, et ma saan töökoha Daydream Island'il kuurorti vastuvõtus, aga kui seda ei saa, siis vist läheb mu teekond edasi Darwinisse.

Esmalt suur-suur aitäh sünnipäevaõnnitluste ja heade soovide eest, see oli imeline. Siin Austraalias kestab sünnipäev peaaegu 48 tundi, sest kui lõpuks USA's ja Kanadas 15nes veebruar kätte jõuab, on siin juba 16nda õhtupoolik. Päev möödus imeliselt, ma olin natukene väsinud, sest veinifestival venis Valentinipäeval pikemaks, kui planeeritud, aga sellegipoolest sai tort söödud, basseinis märjaks kastetud ja klaase kokku löödud. Harjumatu on olukord, kus sünnipäeval on õues põletav päikene ja temperatuur tublisti kõrgem, kui Eestis juulikuus.

Magevees ujumas.

Viimasel ajal olen tuimalt nautinud töötu elu ja see on olnud imeline. Päeval mängin golfi, õhtul joon Wendy ja Todd'iga veini ja nii need päevad lendavad. Turismituuri tipphetk oli ilsmelt reis Tasmaania pealinna Hobartisse ja käik MONA's (Museum of Old and New Art). Kunst ise jättis üllataval kombel peaaegu täiesti külmaks, aga hoone on vägev. Väidetavalt ehitas selle üks mees oma kasiinost saadud võitude eest - sissepääs on väike ümmargune majake, muuseum ise on 4 korrust maa all. Ma ei saanud muuseumis eriti pilte teha, sest see oli väga hämar koht ja välku ei lubatud kasutada. Õnneks jäi meelde teos "Cunts... and other converstaions" ja fakt, et maailmas on umbes 7,3 miljardit inimest, kes EI ole MONA's käinud.

Mõned korrad on juhtunud, et käin ujumas siin-seal. Ookeani ei ole veel asja olnud, aga magedas vees on ikka mõnus. Viimasel ajal on miskipärast isegi Tasmaania ilmad 30 ja rohkem kraadi soojad, maailmalõpp peab olema lähedal.

Suuri uudiseid hetkel ei olegi. See saarekuurorti töö oleks imeline, sest see on väga soojas kohas, korallrahu on kiviga visata ja väidetavalt on šanss seal haikala kätte saada väga suur. Kui see läbi peaks kukkuma, siis tõepoolest on mu ainus plaan sõita üles troopilisse Darwinisse ja hakata pärleid kaevandama ookeanist. Samas jõuab täpselt mõlemad plaanid ka ellu viia, kui vahepeal koduigatsus kole suureks ei lähe. Ma praegu ei oska ikka lubada, kas ja millal ma oma nägu näitama tulen. Kui rikkus majja saabub, siis suvel ikka hüppan läbi, aga kui ei tule, siis äkki jääb see külaskäik kaugemasse tulevikku.

Ailavju™

Draivisme palle vette.

Mina ja kunst.

Sõime.

Loom lakub.

Palvetab.