Ema on saarlane - praegu olen ise ka

Sõitsin Andy'ga mandrile!

Siin ma nüüd olen. Vabandan esmalt pikale veninud pausi pärast, aga see sotsialiseerumine ja sisseelamine, mis siin kolme nädala jooksul toimunud on, võtab nii palju aega ja energiat, et olen natuke enda pärast mures. Ausaltöeldes, kuna see saar nii väike on, siis ega siin muud ei olegi, kui töö ja pidu, sest lihtsalt ei ole muud meelelahutust.

Minu uus tuba. Magan paremal.

Nüüd siis hakkame peale. Ma töötan endiselt samas hotellis ja samas vastuvõtus, ma olen nüüdseks juba üsna hea selles, mida ma teen. Töö mulle meeldib ja mulle tundub, et ma meeldin külalistele ka. Töövormiks on lõbus kaladega särk, mis õhku läbi ei lase, aga see-eest on pehmest materjalist (pildi saab kahjuks alles järgmises postituses) - üks neist särkidest, mis on lahe, kuni sa ise seda kandma pead. Igatahes on kahjuks nõnda, et kuigi mu kogemused on vähesed, siis seda hotelli tarkvara tunnen ma siiski paremini, kui kõik siinsed austraallased. Töökaaslased muidu on väga toredad, ma olen ainus poiss, nagu juba öeldud sai ja meie vastuvõtu tiim on järgnev: Meghan (Liverpoolist), Leah (sündinud Saksamaal, elanud terve elu Sydney's), Noora (soomlane (!!!)), Kate (austraalia elamisloaga inglanna) ja ongi kõik.

Vaade toauksest välja.

Vabal ajal on meie kasutada kohalik töötajate baar, kus mööduvad pea kõik õhtud hea seltskonna, vestluse, alkoholi, muusika ja piljardiga. Kogu aeg on nii palav, et tahaks Eesti karget kevadet korraks - muidu harjun veel ära selle troopikaga. Enne baari toimub enamasti kogunemine paadisillal, kus kõvemad mehed kala püüavad - keegi ülemäära edukas ei ole olnud, aga väikest haid olen oma käega katsunud.

Kolisin vahepeal numbritoast 2 ära ja elan nüüd number 55's koos Drew'ga. Pulli saab palju ja mulle tundub, et meil on kõige ilusam tuba. Kahju on sellest, et internet mu uute tuppa ei ulatu ja seetõttu istun oma vana toa eest ja kirjutan sedasama blogi siin.

Ma täpselt ei ole veel otsustanud, kui kauaks ma siia jään, aga seni on see ideaalne vahepala reisimisele ja rängale füüsilisele tööle nii et ehk maikuuni!? Saar ise on jah tõesti väikene, aga maismaa on poole tunni paadisõidu kaugusel ja vabadel päevadel saab seal varusid täiendada ja päris maailmaga taastutvuda. Eelmisel reedel käisime umbes kümnekesi seal, veetsime öö hostelis ja möllasime terve õhtu. Head ajad.

Mis seal siis ikka! Ma proovin tihemini siia kirjutada, eriti kui midagi uut ja huvitavat toimub. Ma praegu pean basseini hüppama, sest nii palav on! Appi! Soovitan aeg-ajalt piiluda ka minu Insatgram'i kontot (supererx), sest oma uue telefoniga aplõudin ma sinna ka aegajalt pilte.

Kirjutage-joonistage mulle uuel aadressil Daydream Island Resort and Spa, PMB 22, Mackay, QLD, 4740. Aitah! Ailavju™ 

Kohe hüppan sellesse basseini!

Kuu ja ookean.

Tavaline lõuna.

Vaade paadist.

Mitu ameeriklast kulub makaronide kurnamiseks? 3