- SUPERERKI SEIKLUSED -: Ekspeditsiooni lõpp ja Darwin 1

Kohaliku kõrgkultuuri kunst üle-eelmisest sajandist.

Krokodill looduses.

Kui nüüd kohe jätkata eelmise postituse lõpust, siis mehhaanik vaatas auto üle ja ütles, et sellel pole mitte midagi viga ja et ta ei kujuta ette, mis see põhjus võis olla, et ta välja suri. Noh, mis seal's ikka, surusime kätt, ütlesime aitäh ja käisime vaatasime Kakadu rahvuspargis veel natuke ringi. See on ikka selline park, kus võib vist mitu nädalat järjest lihtsalt ringi naudelda, aga ütlen kohe ära - vaja on Jeep'i. Nägime koopaid, jalutasime ringi ja siis ühel hetkel oli viiemeetrine krokodill meist otse üle jõe. Käe tõmbas värisema ja hirmus oli küll, aga jumal tänatud et ta laisk oli. Mary tahtis muidugi kohe kividega loopima hakata, et see end liigutaks.
Jalutuskäigud tehtud võtsime siis suuna Darwini peale ja jõudsime peaaegu poolele maale, kuni auto üle kuumenes. Tund aega jahtumist hiljem olime taas teel - Darwini linnatuleb horisondil sillerdamas... Jõudsime õhtupimeduses ja tuli välja, et 2 hostelit olid täis, aga kolmandas juba anti lootust ja lubati kolmeks ööks jääda. Youth Shack oli selle õudse koha nimi ja sinna ma enam tagasi ei lähe. Hetkel elan ühes majutusasutuses, millest Internetis mitte midagi ei teata. Leidsime selle lihtsalt linnas ringi uitades ja see on üks veider koht: inimesed elavad maja taga telkides (mõni juba kuuendat kuud), samas kui voodikoht majas sees maksab sama palju. Toredad hipid, kes õhtul ikka end pilve tõmbavad, aga kui hommikul tööle on vaja minna, siis lähevad ka.

Maod purgis.

Tööd mul veel pole, aga kui aus olla, siis ega ei taha ka. Ma olen muidugi siin kandideerinud ja proovinud ja pärlilaev on endiselt veel võimalik, aga suuri pingutusi veel teinud ei ole. Küll jõuab, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb. Põhilised muuseumid on külastatud ja vaatamisväärsused nähtud. Kui midagi nüüd erilisena välja tuua, siis Põhja-Territooriumi Muuseumis juhtus meil nii, et üks onu ütles, et tahate tulla meie salajasse lattu asju vaatama. Seal tagatoas oli bioloog, kes näitas ja rääkis - üldiselt olid hiiglaslikus laos lihtsalt konserveeritud kõik taime-, looma- ja kalaliigid, mis siia maakonda jäävad. See oli väga põnev!
Mainin ära, et on jah väga palav. Päevast päeva lõõskava päikese käest üle kolmekümnekraadises kuumuses teebki inimese natuke laisaks. Mul on ilus päevitus see-eest ja see sotsialiseerumine on viinud asjad nii kaugele, et tegelikult vist lähen teisipäeval ja aitan ühte kalalaeva tühjaks laadida. Pöial on pihus! Juttude järgi peaks see ilm siin tegema nii, et kuni oktoobrini läheb järjest palavamaks ja niiskemaks ning siis hakkab ühel päeval kell 3 pärastlõunal sadama, sajab umbes 12 tundi järjest ja siis uuesti järgmisel päeval kell 3. Vist on natuke selline loodusime, mis tuleb oma silmaga kord elus ära näha. Kohalikud sellest linnast väga sillas ei ole muide, ütlevad et kole väike ja nii palav ja nii halb, aga ära ei taha ka kolida.

Ma lähen nüüd botaanikaaeda avastama, sest pühapäev on puhkepäev. Homme hommikul pean natuke asju ajama, sest see auto suri ära ja on viimased 4 päeva oma katkise jagajaga mehhaaniku juures olnud. Uus jupp maksab $600, aga ma leidsin ühest romulast väga heas korras toote $110'ga. Ilge n*ss on ikka nende autodega, ma varsti enam ei jaksa.

Olge tublid. Ailavju™