- SUPERERKI SEIKLUSED -: Hästi lühidalt oktoober

Räägitakse, et Melbourne'is elamine on halb, sest see rikub iga teise linna ära.

Mütsidega

Läks kuu aega aega enne kui ma suutsin leida inspiratsiooni, motivatsiooni ja vaba aega, et siia midagi kirjutada. Natuke on piinlik ka, aga ma olen tõesti peaaegu iga päev olnud ideaalne turist. Vähe on asju, mis veel nägemata on ja kuigi pilte kõigest praegu siia üles ei pane, siis palun uskuge mind, et see linn on imeline! Väidetavalt on tegemist maailma elamisväärseima linnaga ja pärast nelja nädalat ringi vahtimist, kõndimist, puhkamist, suhtlemist, pidutsemist ja kõike, mis nende asjade vahele jääb, olen ma valmis ütlema - nõustun.

Kõik algas oktoobri alguses, kui ma naasesin läänekaldalt, kuhu praguseks on ennast sisse seadnud Juss (tervised talle). Asusin elama kohalikku kesklinna backpackersisse nimega Nomads ja seal olen ma siiani, kui aus olla. Maja on suur, toad on avarad, elan nelja nariga ehk kaheksa inimesega toas ja otseselt ei saa kurta. Viimati, kui mul oli tuba päris endale, oli tegelikult kodumaal jaanuaris ent kuna harjumiseks on aega palju olnud, siis ei oska enam väga puudust tunda. Alguses hängisin enamasti oma sõbranna Mary'ga ja tegime kahe nädalaga läbi põhilised turistiatraktsioonid.

Come to me - Dreamworks'i näitus

Joonised...

Nagu ikka sai käidud kohalikus loomaaias ja akvaariumis - esimene neist on siin ülehinnatud, teine on absoluutselt imeline koht. Samuti sai üle vaadatud tasuta ja tasulised muuseumid, jalutatud nii palju kui võimalik mööda linnatänavaid ja äärelinnau ning sõidetud autoga ümber kogu Melbourne'i. Siin linnas on nõnda, et nimi kuulub ainult kesklinnale tegelikult, aga igas suunas on umbes 60 km äärelinna nii et kokku on üsna imeline kombinatsioon üksuseid, mille vahel toimib ühistransport ja kõik riiklikud teenused.

Mina-suga-enam-ei-räägi loomad

Ma kõigest ei räägi ja kõiki ülesvõtteid ei näita, sest ma arvan, et siia peaks päriselt ühel hetkel täiesti ise tulema mõneks nädalaks. Soovitan soojalt! Igal juhul oli kogu selle kaemise käigus seljakotis seesama CV, mille olen saatnud nii zoosse, kõige peenematesse hotellidesse (Crown, kus Mary nüüdseks töötab, ja Hilton) ja paari viie tärni restorani. Kord kohvi ostes tuli itaallasega jutuks, et tööd veel pole nii et jätsin oma "rezümee" ja olen praeguseks 5 päeva töötanud kohvik-catering-restoranis Kartel, mis asub südalinnas Little Collins'i tänaval. Koht on ärimeestele mõeldud ehk on avatud E-R, 7-17 ja minu töö on nii anda kohapeal inimestele süüa kui ka tegeleda kullerteenusega. Seal on väga tore, eriti kui tegus on, aga täna hommikul teatasin neile, et pärast reedet ma enam tagasi ei tule, aga sellest lähemalt ülejärgmises lõigus.

Tavaline raamatukogu.

Saabus siia ka mu õde Tuuli ja tema peigmees Jamie, kellele leidsin natuke petuskeemi teel kaheks ööks soodsa hinna eest hotelli ja sealt otse kolisid oma koju. Nagu siin linnas kombeks, siis (kuigi täiesti südalinna on 2 rongipeatust) ei ela nad Melbourne'is, vaid South Yarra's, sest postiindeks on teine. Mõlemad on kenasti sisse elanud ja armastavad linna - järgmine loogiline samm on leida töö ja saada osa kõigest, mis siin pakkuda on. Kultuurimekana on siin iga jumala päev mingi festival, kontsert, näitus või pidu, millele ei tohiks kunagi ei öelda, aga ajanappuse tõttu pole isegi mina kõikjale jõudnud, kuhu tahaks.

Täna on kolmapäeva õhtu ja mul on veel kaks tööpäeva Kartel'is, täna hommikul teatasin neile, et ma uuel nädalal enam tulla ei saa, kuna sain Tasmaaniast pakkumise, mis aitab mul kogu elu lihtsalt rööpasse seada. Minu sõber Mount Bullerilt helistas mulle paar päeva tagasi ja pakkus tööd Launcestoni kohalikus peeneimas restoranis tasuta elukoha ja väga mõistliku tunnipalgaga. Miks see mulle imponeerib? Mul on veel 19 päeva farmitööd teha, et mingigi võimalus oleks siin Melbourne'is ja Austraalias pappi kokku ajada. Ütlen vahele ära, et Lõuna-Ameerika on endiselt silmapiiril ja plaanis, aga siin ei ole ka üldse halb. Drew'ga on kokkulepe, et töötan temaga 2 kuud õhtustes vahetustes, mis peaks mulle andma piisavalt aega, et korjata puuvilju või õppida päris veini tegema. Ehk esmaspäeva õhtuks pean jõudma taaskord sellele Jumala poolt pisut hüljatud saarele, et kahe kuu jooksul teha endale nimi ajalooraamatutes.

Loomulikult on kahju Melbourne'ist lahkuda ja jätta siia nii Tuuli, Mary, teised Eesti sõbrad-sõbrannad, Paris ja teised Bulleri inimesed, kõik hostelis kohatud sõbrad-tuttavad ja mitte näha ka oma Moonat, kes kahe nädala pärast saabub, aga mulle tundub, et see on enda vaatevinklist ainus õige asi ja ma tulen siia kindlasti tagasi.

Igal juhul, luban, et mu järgmine postitus tuleb järgmisel nädalal ja seda juba taaskord päikselisest ja jahedast Tasmaaniast. Pean hakkama tihemini kirjutama, sest asjad ununevad ja tean omast käest, et pikki postitusi on ilge *uss lugeda... Ja pilte... Saab. Ailavju!