Tagasi lõunasaarel.

Naabrimees mul hobune.

Kui ma mai lõpus siit Tasmaaniast lahkusin, siis ega ma ausaltöeldes ei uskunud, et ma siia kunagi tagasi tuleks. Aga vahi-vahi, kus saatus mängis vingerpussi! Ärkasin esmaspäeva varahommikul natuke peale nelja ja panin kohe lennujaama poole ajama, et kõik hästi läheks. Sõit sinna sujus, aga miskipärast võttis kõik rohkem aega, kui oleks pidanud. Jõudsin oma pagasit ära andma niimoodi, et naine hüüdis "6:50 to Launceston" ja ma ütlesin, et mina ja ta pani pärast mind lindi ette, et keegi teine tulla ei saaks. Avastasin, et assa mait, lennuk lähebki 35 minuti pärast, tegelikult ongi kiire.

Aga andsin oma seljakoti ära ja liikusin edasi turvakontrolli, kus "juhusliku valiku" tõttu oli vaja mu käsipagas lõpuni lahti harutada, et sealt drooge otsida ning pärast kokkupakkimist sai minust "juhusliku valiku" tõttu inimene, kelle peal oli tarvis sooritada lõhkeainete skänneering. Ja siis juba pidin jooksma...

Ka nemad on tip-top korras.

Õnneks oli tunniajane lend täpselt paras, et lennuajakiri läbi lugeda ja Drew tuli mulle autoga vastu, et tuua ära enda poole, ise tööle minna ja mind Launcestoni peale laiama lubada. Ausalt, siin linnas on aeg viimased 6 kuud seisnud, sest mina ei näinud mitte ainsatki asja, mida varem poleks olnud. Igal juhul sain Drew papsi Leo'ga koju tagasi ja hängisin siin, kuni algas õhtusöök kolmele (mina, Leo ja Drew ema Wendy). Natuke kartsin, aga nad on ikkagi päris head inimesed tegelikult.

Melbourne'ist oli muide päris kurb lahkuda, aga ma arvan, et kuna Mary pigistas must välja nõusoleku "jõuluks sikspäkk," siis paremat kohta, kui siin Tamar'i jõe ääres selle täideviimiseks pole. Käisin hommikul jooksmas, nii raske pole see tegevus kunagi varem olnud. Kauaks ma siia jään? Ei teagi öelda, ilmselt jaanuarini, kui kõik hästi läheb. Lähipäevil peaks endale taaskord auto hankima, kuna linn on 20 minuti kaugusel ja siis saaks juba ka farmipäevade peale mõelda.

Neile, kes kursis ei ole, siis Austraalia valitsus annab working/holiday viisa üheks aastaks ja kui selle aja jooksul teha 88 päeva kuidagigi põllumajandusega seotud ja/või keset mittemidagit tööd, saab täita taotluse, et viisat aasta võrra pikendada. Mina korjasin 69 päeva õunu nii et 19 on vaja veel kusagilt välja võluda. Hetkel vist mujalt, kui viinamarjaistandusest tööd ei leia...

Täna on ka esimene tööpäev ja Drew ütles mulle nädalake tagasi telefonis, et töövormiks on "ülikond ilma pintsakuta," aga unustas öelda, et ta mõtleb ikkagi musta ülikonda. Seega mu imeilusad uued väikeste triipudega hallid viikarid jäävad vist kasutamata! Pagan!

Siin maakohas on seni veel väga mõnus. Ailavju™

See aken vasakul eesmises nurgas tumedas majas on minu toa oma.

Minu tuba. Lihtne, aga ikkagi praegu kodu.

Gerdal oli sünnipäev ja sõime lõunat.