- SUPERERKI SEIKLUSED -: Ekspeditsioon põhja - vol 3 ehk teekonna varajane lõpp Jabiru's

Mees, kes rajas linna, mis 30 aastat hiljem kinni pandi.

Räägin inimestele püüton Honey'st

Võtan siin põhimõtteliselt terve nädala ühte postitusse kokku, aga praegu ei jää muud üle. Asusime siis neljapäevasel päeval kuurortist teele lootuses, et järgmisel päeval saab Austraalia keskpunktile üsna lähedal asuvat linna Alice Springs väisata. Saigi ja tuli välja, et see on täis põlisrahvast, nende kaheldava väärtusega kultuuri, lennundusmuuseumi ja roomajate keskust. Sügavat muljet mulle ei jätnud selle päevaga, mis me seal veetsime nii et pikalt sellest ei kirjuta ka. Mainin ära, et seal asutati "maailma väikseim suur lennukompanii" Connellan Air ja et roomajate keskuses sai katsuda sisalikke ja madu.

Ossikükk väikese rehviga.

Sõitsime siis natuke maad linnast välja ja magasime puhkealal, kust hommikul suure hurraaga mõtlesime, et jõuame tervele maailmale ringi peale teha, aga näed võta näpust. Oma 300km eemal tuli välja, et autol ikkagi on üks kumm teistest erinev ja kuna ta kulus teisiti, siis läks nigu nipsti katki. Õnneks oli keegi Rusty oma tungrauaga lähedal ja pani alla meie varuratta. Muidu ei olekski midagi hullu olnud, aga lähimasse rehviparandusse oli veel kõvasti maad ja varuratta kiirusepiirang 80 km/h tõmbas tuju kehvemaks. Samas oli teada, et üks kumm ikka sel teel purunema peab nii et läks vist veel isegi hästi.
Teel Tennan Creek'i nimelisse väikelinna oli vaatamisväärsustest teel Devil's Marbles ehk erosioonist tuhandete aastate jooksul täiesti ümaraks lihvitud ja üksteise otsa pandud pallid. See loodusime oli isegi vaatamata õnnetule autoolukorrale väärt ikka 8 punkti kümnest. Järgmine peatus oli kohas, kust väidetavalt lendavad UFO'd üsna regulaarselt üle, aga ega seal muud ei olnud, kui teeäärne kohvik ja pildistamisvõimalus.

Devil's Marbles'i rahnud.

Kui siis jõudsime lõpuks Tennan Creek'i tuli välja, et ega ükski koht selles maakülas nädalavahetusel rehve ei vaheta... Nagu väikelinnale kombeks, siis kui korraks oma Eldorado motellipidajale kurtsime, ütles tema, et tal naine on kohaliku Bridgeston'i omaniku sõbranna ja küllap ikka saab pühapäeval asja korda, et ta hommikul helistab. Noh ja pärastlõunaks oligi tutt-uus $140 kumm all ja reis võis sujuvalt jätkuda. Kõrbes on hindadega niimoodi, et neid kusagil eriti väljas ei ole ja üsna kokkuleppel. Kuigi korraks tundus see liig kallis, siis tegelikult oli see ikkagi läikivmust ja imeilus.
Sealt edasi oli peatuspaigaks natuke suurem koht nimega Katherine, mille ümbruses on peidus üks 350 miljoni aasta vanune koobas (pilte ei saa, sest pime oli) ja mitu kuumaveeallikat nii et linn on nagu meie Värska. Rõõmuga ligunesime seal vees ja passisime aboriginaalide kunsti ning võtsime päikeseloojangul suuna Austraalia suurima ja kõige ilusama kaitseala ehk Kakadu Rahvuspargi poole.

Selline film on olemas väidetavalt.

Mary'ga soojas allikas.

Imeline floora ja fauna on põimitud läbi veekogudega tiikidest laiade krokodille täis jõgedeni ja ligi 40-kraadine kõrbekuumus moodustavad kombinatsiooni, mida on raske sõnadesse panna. Seal soovitatakse käia neljarattaveolise masinaga, sest siis näeb ilusamaid kohti ka. Esimesel ööl muidugi suri auto ka ära, aga hommikuses päikesevalguses sain aru, et akul oli klemm lihtsalt lahti. See oli esimene kord, kui süda autoprobleemide pärast tukse vahele jättis. Aga polnud viga midagi, järgmisel päeval parkisime sinna, kus kaherattaveolisega enam edasi ei saanud minna ja hääletasime pargi kroonijuveeli ehk Maguk'i joa juurde. Jahutus on see, mida selles kuumuses vaja on ja suplemine mägedest tulevas vees tegi tuju heaks ja hinge rõõmsaks. Sõitsime siis Gagadju Lodge'i, mis peidab endas avaliku tasuta basseini- ja dušikompleksi, lisaks bistroo hea parema ja külma õllega.

Sinna see suri.

Ja kui kõik tundus olevat imetore, siis 30 kilomeetrit enne pargi kesklinna Jabiru't sai Rodney'l jaks otsa ja täiesti teadmata põhjusel jäi mootor seisma. Ainus ime, mis sündis oli too, et kohalikud pargivahid nägid meid ja ütlesid, et nemad ei oska seda parandada ja võivad meile puksiiri järele saata. Ega ei jäänud muud üle ja lõime käed, et poole tunni pärast on $300 puksiir järel ja veab meid mehhaaniku juurde. 2 tundi hiljem ta siis saabus...
Siin Jabiru raamatukogus ma nüüd istungi, sest õues on väga palav (siin on konditsioneer), siin linnas ei ole absouluutselt mitte midagi teha ja vaadata ning mehhaanik, kes arvas, et auto parandamine on võimalik ianult Darwinis, kuhu puksiir maksab $1100, on hõivatud kuni pärastlõunani, et pilk peale heita. Üsna nutune olukord, sest Darwin ja ekspeditsiooni lõpp-punkt on hädise 2,5 tunni kaugusel ja see auto ei ole seda väljaminekut väärt.

Ehk on šanss, et nad ikkagi suudavad midagi ette võtta, aga hetkel tundub, et tuleb see Mazda 626 siia romulasse jätta ja bussiga edasi sõita. Ma olen natuke murtud ja õnnetu!

Ailavju™