Tasmaania peal laiali

Tutikas traataed

Aed sai valmis! Selline lihtne ja mõnus, hästi sirge, nagu alati - proovigu ainult mingi uruguailane see uuesti maha sõita! Hiljem valatakse see kraav midagi täis ja tee ise saab asfalteeritud.

Teisipäeva hommikul magasin mina muidugi sisse, sest ma ei teadnud, et "äratus on kell 9 ja väljasõit kell 11." Polnud hullu, tegin kiiresti ja õigel ajal sõitsime välja - Hobart asub natuke rohkem, kui 200 km kaugusel Launcestonist. Teekond sinna oli mõnus, Sven roolis ja ainus peatus oli Campbell'is, sest üks sekkar jäi tee peale. Tšekkisime endid kohalikku kolme tärniga hinnatud motelli sisse ja läksime vallutama. Teised olid varem seal käinud, minu jaoks oli esmakordne siin riigis nii kaugel lõunas olla. Ma võrdleksin seda linna Uuz-Meremaa Dunedin'iga, kus oli samamoodi väga mõnus vaib - rahulik, vaikne, madalapoolsed majad suure linna kohta... Mõlemas muide valitseb Tartu vaim, sest need on ülikoolilinnad. 8 punkti kümnest minu poolt. Seal elab natuke üle 200 000 inimese, aga nagu igal pool siin, tundub, et iga inimese jaoks on eraldi pood ja restoran ja kohvik - neid ikka mahub igale sammule.

Mt Wellington

Natuke käisime poodides ja avastsime boheemlastele kuuluvat Salamanca linnaosa ning õhtustasime Tripadvisor'i poolt soovitatud tai restoranis, mis oli väiksem, kui ükski teine koht, kus ma söönud olen. Väga kõrgelt ei hindaks, aga meelde jäi: WC asus tagumises otsas (söödi pikas kitsas ruumis, lõpus on köök) ja soovi korral pidi teenindaja köögi uksele koputama, et kokk natuke eest ära läheks, et läbi 3x2 meetrit köögi aasia päritolu noormeestele "how you going" öeldes ilusti oma asjad aetud saaks ja tagasiteel võlusõnadega "thank" ja "you" taas söögisaali pääseks.

Kolmapäeva hommikul pärast äratust kohvitasime ja jalutasime jälle. Õhtupoole proovisime korraks sealsesse KUMU'sse ehk Museum of Old and New Art'i (ehk MONA) jõuda, aga see suleti talvehooaja puhul väga varakult. Ise oli väga ilusa koha peal täiesti eraldi ja muuseum ise asub 3 korrust maa all. Pärast linna parim pitsa ja koju magama.

Neljapäev möödus viperusteta. Pärast hommikukohvi ja paari second hand poodi ajasime oma Toyota Camry kurjaks ja kihutasime 1270 meetri kõrguse Mount Wellingtoni otsa, kust näeb tervet linna ja puhus ootamatult tugev tuul. Mägede otsas on vist alati hea. Hobart ise on ainult natuke üle 200 aasta vana, aga Tasmaania kohta on seal pigem rohkem, kui vähem, asiaate ja mustanahalisi.

Nüüd kodus tagasi, kiired ettevalmistused ja homme juba uus väljasõit lambaid pügama. Teen pilte! Luban! Kuidas selline kujundus sobib muidu? Pigem jätkan pildid-teksti-vahel lahendusega, sest ma saan, sest mul on arvuti? Või pigem ei!? Tsau! Ailavju!

MONA sissepääs

Salamancas käisime

Sushit sõime

Mäe otsas