Sai-kai-lai-hai, käes on Mai

Oi, tere hommikust Eestimaa kevad. Öösel näeb siin peaaegu miinuskraade, päeva peale käärin varrukad ja püksisääred üles ja päikeseloojangul läheb kargeks.
Kui aus olla, siis vahepeal on natuke juhtunud ka. Esiteks müüsin maha oma imelise Daihatsu Charade 1997 aasta mudeli. See "müümine" on natuke tinglik, sest kui keegi kunagi Austraalias autot tahab müüa, siis ma soovitan seda kindlasti teha samas osariigis, kus auto registreeritud on. Ilge bürokraatia tuleb muidu läbi käia nii et palju lihtsam tundub hetkel olevat see lahendus, et ma sain raha, aga et auto enam minu nimel poleks, ootan juulini, kuni uus omanik Sydney'sse jõuab ja seal kohalikku ARK'i kontorisse läheb. Nii kaua on autoke nagu laenul või nii. Ma päris kindel veel pole, kas see oli õige otsus, sest tol õhtul, kui uruguailane Ignacio mulle koju raha tuli tooma, otsustas ta hoopis oma uue auto kallakul vastu aeda kraavi parkida, külje ära kriipida ja eesmise põrkelaua küljest purustada. Seda oli valus laivis näha, aga samas väga naljakas, kuidas ta lihtsalt teelt kraavi tagurdas ja libises... Naersin! Aga fotokat ei toonud, siiamaani ei maga rahulikult sellepärast.
Tänaseks on peaaegu täiesti kindel, et homme on viimane päev "Miller and sons" õunaaias, mis tähendab, et kui mõneks nädalaks uut tööd ei leia, on mu järgmine palgaline tegevus viigipükstes ja juunis mäe otsas.
Kolmabdaks: laupäeval käisime kohalikus pubis The Royal Oak kontserdil, kus esines Melbourne'i päritolu bluusi multitalent Shaun Kirk. Soovitan juutuubida, sest kuigi rahvast oli vast 20 kokku, on ta ikka päris vägev.
Ega's muud midagi. Piltidest auto, kui ta veel terve oli, vaade mu terrassilt hommikuse uduga ja vihmasena. Ma pean leidma rohkem asju ja olukordi, mida pildistada. Tsau, ailavju, eks!