 |
| Kalurid kesklinnas |
Ma olin üsna kindel, et ma olin vahepeal korra veel kirjutanud, aga üllatus-üllatus! Ei olnud! Viimane nädal Tasmaanias möödus kuidagi kiiresti ja täiesti ilma vahejuhtumiteta. Sai siin-seal natuke sõidetud ja vaadatud, viimseks õhtusöögiks oli part, aga suuri tegusid endam korda ei saatnudki.
Kõik põnevam sai alguse juba laupäeval, kui aus olla. Pakkisime asjad kokku, viskasime seljakotid autosse, mis selle peale tubli vaksa jagu allapoole vajus, kiired headaegad ländleididele ja Erki rooli taha ning vehkat! Sõitsin üksinda Grindelwaldist Devonporti, et 1998 aastal Soomes ehitatud praamiga loksuda 13 tundi tuttavat veeteed pidi Tasmaaniast ära. Nüüd olen juba paar päeva Melbourne'is olnud! Algus oli rabe, sest juba laevale autot parkides sain pragada koledate f-tähega algavate sõnadega, sest ma võiksin vanduda, et see onu suunas mind parempoolsesse ritta, aga ta mõtles sellega vasakpoolset. Siin on mõned asjad teistmoodi lihtsalt, pole midagi teha. Kajutit jagasin 72-aastase vanamehe ja kahe ehitajaga, kellega vestlesime ainult teemal "Ukraina" ja magasime samas ruumis - vennastumiseks ma seda päris ei nimetaks.
Melbournis aga seekord kuidagi nii tore ei olegi, sest ajad on muutunud, ilm on jahedam ja siin peab kuidagi asjalik olema. Igale poole on vaja raha jätta pükste ja jalanõude eest, täitsa hirmus. Samas on need vajalikud ostud, kuna Mount Buller tahab, et ma viisakas välja näeksin. Samas seesama Buller ei anna mulle üldse infot, et mis ja kuidas kõik toimuma hakkab seal. Natuke olen elevil, natuke hirmul... Õnneks on kõht täis ja öösiti magan rahulikult, kuigi hosteli tuba on sama väike, nagu mõne mehe luksuslikum kodusaun. Üks inimene, keda ma viimasel ajal igatsen on Jussi ema Eeva ehk minu juuksur, sest soengut on vaja, aga mina neid võõraid trende ei tunne ja geimehed pole mu kiharatesse oma kääre varem nüristanud. Kui sellega saaks kah veel ühele poole, olekski paari päeva pärast ehk reedel valmis neljaks kuuks mäe otsa minema.
Muideks on see riik selles mõttes omadega täitsa sooda, et ei ole õrna aimugi kas ja kust ma järgmine kord Interneti leian, sest seda ei ole isegi suurlinna keskel, ma ei usu, et mäe otsa rohkem jagub. Ilmselt peab mingi hirmkalli mobiilse WiFi ruuteri hankima, aga see ei ole mingi neli viiskümmend, nagu Elisa oma piiramatut paketti jagab eksole. Mina loodan parimat! Piltidest siit-sealt midagi ja ailavju!
 |
| India restoran St. Kildes. Sõin kitse! |
 |
| Viimne part. Sõin parti! |
 |
| Lähme linna. Sõin Tacosid õhtul! |
No comments:
Post a Comment